Kui esmatutvus Lindi loomega oli intrigeeriv, siis see tekst on pea anekdootlik lapsepõlvelugu. Noor minajutustaja veetakse kuumal suvepäeval heina tegema - nii nagu tehti veel 20-30 aastat tagasi (eks endalgi oli tollal kogemus suviti vanatädi majapidamist aidates). Poiss muidugi ei taha heina riisuda, parem oleks möllata jne. Lõunapausil manitsetakse teda, et ta mingil juhul heinamaaäärsesse metsa ei läheks. Poiss solvunud, et niimoodi räägitakse, ta ei tahagi metsa minna, seal pime ja hirmutav jne. Aga siiski läheb. Ja mis siis sai.
Eks seda võiks pidada vahvaks looks, minevikupildiks, üleskasvamiselooks. Niisamuti tunnistuseks Lindi kirjutamise arengust - sest eks see muistne kollilugu on maitsvam. Muidugi, autor peakski katsetama erinevate ainestega töötamist, mitte lahmima ühte ja sama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar