Miskipärast meenutas mulle selle teksti õhustik nõukogude teaduslikku fantastikat - muidugi, kaasa aitas loomulikult see, et suuremas osas leiab jutt aset (tänapäeva) Siberis. Võibolla on hoopis tegu paroodiaga kõiksugu paralleelmaailmade asjus? Eks eksisteerib võimalus, et autor pole just tõsimeelselt seda juttu kirjutanud.
Lugu siis sellest, kuidas TÜ üliõpilane on sõpradega Siberis matkal, mingil hetkel on ta kaotsi läinud. Surma asemel leiavad ta kuuest mehest koosnev seltskond, kes samuti Siberis rändavad - kõik eri rahvusest, justkui tegu teadlastest sõpruskonnaga, kes üheskoos puhkamas. Noh, tõde on banaalsem - nimelt jahib see seltskond iidse kosmoserassi esindajat, kes / mis võivat universumi (ja selle paralleelilmad) hävitada. Kui juba sai mainitud paralleelmaailmu, siis tegelikult need mehedki pärit eri ajastutest. Üliõpilasele selgub, et teda kasutatakse söödana selle iidse mõistuse püüdmiseks. Nojah, kole.
Nagu näha, on tõsimeelselt ja pedantlikult võttes tegu üsna jabura jutuideega (muidugi, mille poolest Adleri või Tänavi lood on vähemjaburad?). Samas võiks selline tekst kõditada kõiksugu alternatiivteadmiste austajate närvilõpmeid - ikkagi paralleelmaailmad ja ajas rändamine ja iidsest iidsem mõistusega olend… Kui ainult poleks tegu ulmekirjandusega. Lool on löövust, aga ei oska kuidagi sellega suhestuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar