Silmad on teadagi hinge peegel, ja see kurb tõde avaneb kõiges oma halastamatuses ka selles aegumatus teatmeteoses:
“Silmad.
Läikiwad, ruttuliikuwad, mitte wäga ümargused, keskmise suurusega silmad, näitawad hääd, õiglast, kuid armastujat iseloomu. Suured, pungis, nagu wasikailmega silmad - kangekaelset, laisklejat, walelikku. Wäiksed, aukuwajunud silmad - on wihase, kawala ja mitte häädsoowiwa iseloomu tundemärk; kitsad, pilukile silmad tähendawad wägiwaldset isewalitsejat. Mustad silmad tähendawad armatsejat, petlikku ja karlikku iseloomu; tume pruunid silmad - õiglast, mehelikku ja suuremeelset; punakas-pruunid - põlewat ja kättetasuhimulikku iseloomu; segased hallid - kurjust, kawalust ja walitsuse himulist; sinised silmad on targa ja jää iseloomu tundemärk; teras hallid - uudishimuliku, kuritathliku ja muutliku. Segased, rohekas hallid silmad tähendawad inimest, kes elus kunagi rahul ei ole, keda ükski asi ei rahulda, kes ühtegi tööd lõpule ei suuda wiia, suur enese armastaja on ja paljuid korraga armastab. Päris rohelised silmad on ihnsa, enese poole kiskuja inimese tundemärk, auahne, enesearmastaja ja iseloomuta.
Silmawalge sinakas wärw tähendab rikutud werd ja halba haigust, punakas - wäsinuks töötatud jõudu, mõnikord ka metsikust ja wiha.” (lk 15-16)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar