Autorilt olen varem lugenud kahte luuletust, millest üks on selline… drone või doom. Ja eks see proosakogu on ka selline… isiklik reis läbi maastike, moest sõltumatu, ühelt inimeselt neile, kes jaksavad kuulda. Ja aeglane kuulamine, see on nüüd paganama raske, selleks pole veel korralikku äppi loodud.
Hellerma raamatu lugemine tuletaski meelde seda, kui palju on läänemaailma inimese maailmapilt muutumas (muidugi, millal ei virisetakse kaasaja mandumise pärast?). Kogemine on interaktsioon tehisliku emotsiooniga. Lähedus on uue leidmine ja sellest saadav adrenaliinilaks, ja korduse otsimine. Olin hiljuti ühes loengus, kus minust poole nooremad inimesed rääkisid oma suhtest nutimaailmaga - kõlama jäi mõte (küllap see oli utreeritud), et rakendusvajadus (ehk vajalik äpp!) võib olla tugevam kui privaatsusküsimused. See, mida ma tahan kogeda (uuesti ja uuesti) on olulisem kui see, mida minuga tehakse (ja mida ma teen millegi nimel).
Muidugi, iseenesest võiks Hellerma napp proosa ollagi kohane sellistele tarbijatele… kui vaid poleks seda autori aeglust; tektooniliselt kulgevat tekstiilma. Ja eks mul endalgi ole aegajalt probleeme sisekaemuslike raamatutega, nende lugemiseks on keeruline leida just seda õiget hetke; nii ei saa ka selle raamatu puhul öelda, et oleks mind sügavamalt puudutanud.
“See ongi vist meie aja inimese üks põhilisi ülesandeid - tulla kuidagi oma tühjusega toime. Häda on selles, et ta arvab sellega toime tulevat seda erinevatel viisidel väliste asjadega täites. Aga kokkuvõttes see ei õnnestu ega saagi õnnestuda. Saab sind ainult veel sügavamale tühjusesse vajutada. Mida rohkem inimene oma tühjust täidab, seda tühjemaks ja pimedamaks see jääb. Aga tõeline vabadus ei ole sealt kunagi lõplikult ära lõigatud, vaid asub sealsamas läheduses. Seesama tühjus, mille pidev täitmine inimest õnnetuks teha võib, on ühtlasi ka vabadus. Kui õnnestuks oma tühjus tühjendada, oma tühiolemisele vabastada…” (“Üle pika aja on päikest näha”, lk 38)
“Nii see sügis siis seisab nagu vana väsinud mees. Aknalaual käivad linnud usinasti klõbistamas - need on varblased. Toksivad nokaga aknala - tii, tii, anna meile süüa. Lendavad mööda hoovi ringi, kord maja seinale, kord puu raagus okstele maandudes. Oh, neid linde küll, ei tea nemadki, mis selles kummalises sügises peale hakata. Kõik teised, need, kes teadsid ja oskasid, on ammu ära läinud. Nemad lendavad aga selles hallis, vaikuselõngast kootud sügises, ega tea tahta paremat. See on tõesti imeline aeg, see hilissügis. Pärast värve ja enne valget. Värvi ja valge vahel on pikk hall tee, suur ilus eimiski, uuutuuleeluuuuu ja vaikus.” (“Oh, seda novembrihommikut”, lk 57)
lugemissoovitus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar