Üpris tavapärane ulmepõnevuslugu, kus figureerib salapärase minevikuga kangelane, kelle eesmärgiks on tema mõistes õiglus jalule seada - hoolimata süütuse presumptsioonist ja et konflikti olukorras on juriidiliselt kõik korrektne. Nimelt veetakse kaubalaevaga ühe maailma lapsi teise maailma orjadeks. Kolmandas maailmas vahepeatust tehes kontrollib audiitorina töötav kangelane selle kaubalaeva dokumente ning kui sadamas avastatakse selline kaubavedu, ei taha ei audiitor ega ta töökaaslased sellist orjalaeva edasi lasta - kuigi seaduste järgi on osapoolte endi asi, millega kaks maailma omavahel otse endi vahel kauplevad, on need siis lapsorjad või mitte.
Jutu pinge ehk tekibki sellest, et inimlikult võttes on tegu jälgi inimkaubandusega, kuid formaalselt sa ei saa selle vastu midagi ette võtta - kuivõrd mõlema maailma puhul on niisugused kaubaobjektid võimalikud. Ehk siis loo autorid justkui õigustavad õigluse enda kätte võtmist (millele viitab ka loo epiloog; iseasi on, kas autorid võinuks nii selgelt omapoolset seisukohta avaldada, ehk võinuks natukenegi “vett sogaseks ajada”), kui et süsteemi kaitsta võimaliku seadusetuse eest. Ja eks sellised dilemmad ole alati kõikjal igapäevaelus - arvatavalt ebaeetilist teguviisi saab mitteametlikult hukka mõista, aga asja sekkumine tõlgendataks juba seadustega vastuollu minekuna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar