Sarnaselt Weinberg-Andresoni loole on siin juttu õiglusest. Loo negatiivne peategelane on Maalt karistuse eest põgenenud sitapea, kes uuel koduplaneedil plaanib pärismaalastetelt vääriskive välja petta - kuid petturi abiliseks osutub noor kahtlane teadlane, kel on omad plaanid selle peategelasega.
Loo probleemiks on ehk see, et see on liialt mustvalge. Head on head ja halvad halvad, peategelane on lihtsalt sirgjooneliselt ebasümpaatne ning tema osaks saav karistus ei pane viimaks kulmugi kergitama. Kui Andreson-Weinberg vähemalt lõid maailma, kus õigluse võidutsemiseks pidi endale esitama mõnesid natukenegi probleemseid eetilisi küsimusi (mitte et autorid oleks oma seisukohta kuidagi varjanud), siis Jürgensi puhul on sirgjooneline liikiumine lahenduse poole. Natukenegi ambivalentsust ei teeks jutu kvaliteedile miskit kurja, arvan tagasihoidlikult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar