Enamvähem traditsiooniliselt mõjuv džinnilugu poisist, kes avastab, et ta on sigitanud džinn ning tal on seetõttu ka džinnist kaksikvend, keda ta kohtab ühel ilmutuslikul hetkel mošees. Peale seda ei ole enam miski endine, kõik, mis poiss tahab, on oma kaksikvennaga kohtuda ja tunda uuesti seda lähedust; miski muu siin maailmas ei rõõmusta teda enam. Kuid… see pole võimalik. Ennustaja räägib poisile, kuidas ükskord ammu oli samasugune olukord, ning džinnvennal õnnestus saada inimvennale surematust, kuid sel oli traagilised tagajärjed pea kõigile osapooltele.
Aastad mööduvad… ning poisist on vananev mees, kes senini töötab selles mošees ning püüab džinniilmaga ühendust saada. Vanamehe juurde ilmubki ta noor kaksikvend (sest teadagi vaimud vananevad hoopis aeglaselt) ning pakub talle ühtesaamist.
Et siis tõepoolest, mingil moel tegemist niisuguse traditsiooniliselt jutustava looga, mis võiks toimuda mis tahes ajastus - muinasjutt kui niisugune. Teksti vast intrigeerivaim (või jumalavallatuim) külg on see, kuidas kirjeldati lastetute abielupaaride päästmist - kui mees on viljatu, siis käigu naine 7 ööd ühe teadmamehe juures ja 9 kuud hiljem võib abielupaari rõõmustada nende vanaduspäevade tugi. Selline viljastamine on niisuguses ühiskonnas aktsepteeritud (et teadmamehe tööd jätkavad ta pojad, võib muidugi edasi mõelda, kui kasulik on see kohalikule geenisupile. Kuid võibolla on sellised juhtumid araabia muinasjuttudes avaliku saladusena käsitletav.
“Everyone knew that fortune tellers didn’t have the power of prophecy directly, but they knew how to speak to jinns, and ask them for favours. The jinns could enter the realms of angels and hear them discussing the future, and bring back news to the fortune teller of what was yet to happen. Of course the angels didn’t like it when the jinn did this, and if they saw a jinn eavesdropping on them they would hurl a thunderbolt at the jinn - to human eyes, it looked like stars streaking across the skies.” (lk 19)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar