Joe Abercrombie – Red Country (2012)

Tuleval kevadel peaks ilmuma seitsmes romaan (ehk kaheksas raamat, sest viimati ilmus jutukogu) Esimese Seaduse maailmast, mis peaks olema jõudnud omadega tööstusajastusse. Küllap sellised arengud mõlkusid käesoleva romaani kirjutamiselgi autoril peas, sest siinne romaan on õige nostalgiline vanade aegade suhtes … sest tsiviilseaduste ja tööstusmasinate ajastu on algamas. Kuid seda verisem on hüvastijätt senise ilmakorraga.

Tõepoolest, kuigi eelmised viis romaani õige grandioosse ulatusega konflikte ja kättemaksu, siis see teos on täis mikrotasandil pulbitsevat vägivalda. Tuttavad ja uued tegelased uputavad neile kõige vaenuliku (või segava) veresse – ning mingis mõttes see personaalne vägivaldne odüsseia mõjub ehk teravamalt kui ka ängistavamalt kui eelmiste romaanide tapatalgud.

Abercrombie jätkab lugeja ootuste petmist: kuidas inimesest saab koletis, mitte et pakuks seda, kuidas muidu ebameeldivast tegelasest kasvab midagi kangelase laadset (meenutagem kasvõi esimese triloogia kuningaks kujundamist; samas muidugi on tegelasi, kes ehk moraalselt mõneti täienevad). Ikka loodad, et Logan saab minevikust vabaks … kui ei, lõpuks on ta ikkagi berserk-tõurastaja. Huvitav, kas sellisele tegelasele on üldse võimalik diagnoosi kirjutada? (Jajah, kindlasti on, reaalsus on alati hullem kui kirjandus.) Tagasi on ka Nicomo Cosca, kes jagab lõputuid kvaasimakjavellilikke õpetussõnu, mille must huumor hakkab kergelt kujunema moraali mustaks auguks.

Mitmel puhul on seda romaani nimetatud vesterniks ja raske oleks vastu vaielda – ehk siis kuidas tärkava industriaalühiskonna levimisel peab senine elukord alla vanduma. Abercrombie jätab justkui siiski ühe augu sisse – nimelt on möödaminnes juttu sellest, kuidas Draakoni rahvas on saatnud sõdalasi võitlema šankadega (mitte ei meenu, kas triloogia lõpus sai selgust, kuidas need šankad tekivad), ehk siis tulevikuski on sellistel tegelastel oma osa järjekordses vana ja uue kokkupõrkes.

Kõige selle vägivaldse ja inimhinge viletsuse nonstop kogemisel (tõepoolest, möll hakkab pihta pea avalehekülgedest ja paneb lõpuni välja – üksikud hingetõmbepausid on vaid pettekujutlused, et ühel või teisel tegelasel võiks midagi … positiivsemaks minna) tekib küsimus, et kui usutav selline möll õieti on. Võikski siis öelda, et tegu on groteskse fantasyga, mille kirjutamise puhul võiks Abercrombiet nimetada musta huumoriga rikastatud nihilistiks. Tegelastel justkui oleks mingid ideaalid või ka unistused pehmematest väärtustest, aga samas … inimene on nõrk. Pealegi kuulub enamik tegelasi surevasse aega, neil pole õieti kohta industriaalühiskonna reaaliates (no kuulake kasvõi Coscat, eksole).

Ehk seitsmenda romaaniga hakkab Abercrombie ehitama omamoodi Ankh-Morporki – nii nagu Pratchetti tegelased muudkui räägivad uhkusega kangelaslikult ja verisest minevikust, aga ometi kohanevad suurema rõõmuga uue ajastu nõudmistega. Samas ehk niisugune pratchettlik tööstustoodang võiks Abercrombie puhul olla päris kole – kuigi tal vist on juba sõlminud lepingu Esimese Seaduse maailmas toimuva kolme romaani ja ühe jutukogu kirjutamiseks.

Igal juhul, „Red Country“ on päris vägev ja painajalik lõpplaul senisele Esimese Seaduse maailmale.

„Sworbreck had come to see the face of heroism and instead he had seen evil. Seen it, spoken with it, been pressed up against it. Evil turned out not to be a grand thing. Not sneering Emperors with world-conquering designs. Not cackling demons plotting in the darkness beyond the world. It was small men with their small acts and their small reasons. It was selfishness and carelessness and waste. It was bad luck, incompetence and stupidity. It was violence divorced from conscience or consequence. It was high ideals, even, and low methods.“ (lk 341)

ulmekirjanduse baas