Roger Zelazny – Varjude Jack (2019)

Kui paar päeva tagasi kõlasin kui kirjastus Fantaasia kinnimakstud reklaamitahvel (iroonilisel kombel oli tegu ühe vähestest juhtudest, kui värske raamat sai ostetud), siis nüüd tuleb … antireklaam. Bipolaarne värk nagu ikka, tegemist on ikkagi loteriiga.

Kui austatud Lauri Lukas avaldas Goodreadsis arvamust, et tegemist on mõttetu juraga, siis niisuguse autoriteedi sirgjooneline maksahaak tekitas kõhklust, et kas tõesti … Jah, tõepoolest. Lauri Lukase jüngrina pean tõdema, et mul puudub soolikas Zelazny ande hindamiseks (jumal hoia, miks küll kunagi vaevasin end Amberi sarja lugemisega?). Et soolikapuuduses veenduda, lugesin käesoleva raamatu kaks korda läbi – kui tavaliselt teistkordne lugemine parandab oluliselt hinnangut tekstile, siis seekord jäi kõik staatiliselt tardunuks.

Minu arusaamist mööda on Zelazny romaan kui konstruktsioon, millel puudub liha. Stseenide jada on justkui vaakumis – tegelane tegutseb justkui teatrilaval ainult temale suunatud prožektorivalguses, jättes tausta igati varju (jajah, irooniline, et peategelase nimeks on Varjude Jack). See on nagu raadioteater väga hea ettekujutlusvõimega inimesele. Zelaznyl õieti puuduvad nö massistseenid – rohkem taustategelasi on vist vaid siis, kui romaani algul Jack kinni võetakse või kui Raevu Kants valmistub mäega põrkumiseks (mitte et nende sündmuste puhul keegi taustal piiksatustki teeks). Romaani teises osas on möödaminnes juttu sellest, et Jack vallutas selle ja tolle, aga tõepoolest, Zelazny minimalismiga harjunult kujutled seda endale ette vaid kui Jacki eraviisilise tormijooksuna ühele või teisele kantsile.

Aga muidugi ei tähenda, et selline lähenemine (mida autor eessõnas nimetab eksperimentaalseks) oleks kuidagi vale viis kirjanduse kirjutamiseks – lihtsalt see Zelazny minimalism jääb minule halvas mõttes ilmetuks, see eeldab lugejalt nagu … väga suurt kaasaelamist ja usku Zelazny andesse. Nii jääb minus valitsema suur segadus, et mis selle raamatuga õieti on – mida ma ei taba, millest ma ilma jään? Eks siin tegelased aegajalt esitavad paatoslikke mõtteid, mis võiks olla igati tähenduslikud, aga selle ilmetu maailma puhul ei hakka see minu jaoks kuidagi tööle.

„Ilmetu“ vist olekski kõige sobivam iseloomustus selle romaani kohta.

ulmekirjanduse baas