Aijaa, mehed ja naised ja
liblikad, see on selline tõestisündinud või midagi lugu Ameerikamaa jazzi
meestest ja naistest ja liblikatest, kes millalgi neljakümnendatel tegid
muusikat ja napsu ja aineid ja kõiksugu kavalaid asju, et elus püsida. Elu oli
tollal selge ja karm ning selline. 
Siis aga hakkab nende jazzibaaris
käima üks ilmatuma vägev tüüp ja kui ta viimaks vabalavaõhtul oma trompetit
puhus, siis … siis see oli õige kummaline ja puha.
Nagu teisest maailmast või
taevast või põrgust. Imeline, kummaline, sõnulseletamatu. Ja eks see suur kutt
kuskilt taevast või põrgust oligi, sest see trompet, mehed ja naised ja
liblikad, sellega võinuks mägesid liigutada. Hirmus värk.
Ehk siis lugu apokalüpsise
ratsanikest jazzi võtmes või midagi, eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar