Ene Mihkelson - Algolekud (1980)

Mihkelsoni lembeluulet, lõikab nagu kaheteraline mõõk.

Valitud on lühemaid poeese.

Loitsust piisab

kõne lõpeb

tähed karmendavad

ilm ripub lause

ääril

kukub kajatusse

(lk 11)

Unes on keegi

tee ääres on keegi

sammud on miski

mis murravad sisse

(lk 12)

Kui mitu korda olen sind tapnud ja ellu äratanud

imelikust haledusest nagu avaneb kääksuv värav

hilise kojutulija ees nõnda len avanenud mina

ja läinud lukku kui valutad minu sees

Kui mitu korda oled sina mind tapnud ja ma olen

ellu ärganud kui tapmiseteadvus sind muredaks

muserdas Näen tulevikus unustatud õhtut

sinu puudumist kui väljatõmmatud hammast

öö poole pöördumas on tee

(lk 17)

Maa on mu kodu

taevas mu aknad

tähed on eikeegi

tühjus vilgub

kummutab igatsuse

minu sisse

igatsusest ma kõnele

ja see on tuul

täitumist loodan

ja see on vaikus

vaid kuju ja keha on üks

vaata mind

siin on keegi

kelle sees on

maailm

vaata mind

siin on keegi

see oled sina

kes on minuks

saanud

(lk 19)

On piin sind tuppa mõelda

silmi näha seinal su käsi

liikumatust lõikab sujuvalt siis

laual peatub sind kuulda kõnelemas

kui vaikus taevaraskelt lage

põrandale vajutab

veel hoiab sinu kujutlus

laed põrandad ja seinad

mu peale langemast

(lk 21)

Juurtes mälestuste kasvutung

ma muutun puuks või aluspõõsaks

kes teab mis metsa all

(lk 46)

Igal päeval oma rütm komistused

kujunenud ringis ebakindlal sammul

neid sõõre koondan korjan mälestusi

hommikud on ehmatavad

öödes väsin kordamast et valgus

jätkub

(lk 53)

Nuga on ta tulekuks valmis

kaheteraline mõõk mis lembuse

läbistab

lõikab aja põhja

teeb varjatud tausta

nähtavaks

õrnad on ootuse terasest okkad

(lk 83)