Üllataval kombel ei olegi varem Grigorjeva raamatuid lugenud. Mitte et ma oleksin neid vältinud või lihtsalt teadmatuses olnud … no kuidagi pole näppu sattunud (eks ühtteist olen ikka ajakirjandusest lugenud).
Mis siis jäi loetust meelde. Et me oleme sisimas perseli ja abitud. Aga ometi, ideaalidega või nii; kasvõi meie surnukeha võiks muutuda huumuseks mõnele lillele või puule. Valu kui selline - eks ses suhtes ongi mõtlemapanev “Asfalt ja kõrvenõges”, mis kirjeldab seda veidi teisiti, objekti ja subjekti vahele jääva … suurusena. See on kuidagi selline tähelepanek, mis ei taha mõistuses selgeks saada, aga samas tundub see kuidagi loomulik.
Autor on päris hea detailitabaja, eriti muidugi see bussidele järele jooksmine - või siis otsustamine seda kindlasti mitte teha. Parem joosta, kõik saavad sellest … mingigi emotsiooni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar