Päris tore on lugeda, kuidas nii põneva loo sisse nii palju haridust on suudetud panna. Ainus täiesti teadusväline asi on häälte kostmine, ükskõik kui väike hääletegija on, ent kuna vähemalt näärivanaga seoses on ka ilmselge telepaatia mängus, saab selle taandada "tegelt suheldakse telepaatiliselt, kodanik lihtsalt arvab, et kuuleb" asjaks ja ausalt - telepaatia tundub võimalikum kui mikroskoopiliste kodanike tehtud suurte inimeste maailma kostvad hääled.
Seiklus on täiesti pädev - Lauri ja Kaie (kes jõlgub niisama kaasa, tema panus on peamiselt edastada Hapupiimamehikese nõuandeid) otsivad kõige väiksemat olevust. Kas ja mille/kelle nad leiavad, jääb lugejale uurida, aga tore on see, et tänapäevani pole teadlased kindlad, kes/mis kõige väiksem olevus siis ikkagi on, kas osad viirused ka elusolendiks lugeda või ei läheks see mitte, ja kuidas ikkagi kindlaid piire tõmmata.
Teel kohtuvad lapsed igasuguste olevustega ning kuigi nonde intelligents vaheldub ja on vahest ülepakutud, tegu on ikkagi lasteraamatuga ning kui Kärbes, Puukoi või ka Hapupiimameister ja Botulinuse bakter suhelda ei oskaks, oleks raamat kohe kordades igavam.
On ohud. On võitlused. On isegi relvad.
Mina aga sain lapsena selgelt teada, et sibulamahl peletab pahu baktereid ja hapupiim on kõhule hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar