Fjodor Dostojevski - Vennad Karamazovid (2001)

On kummaline, et eestikeelne internet ei anna Karamazovite kohta mitte mingisugust ülevaatlikku teksti. (Või ma ei otsinud piisavalt põhjalikult?) Kuid kuna tekkinud küsimusi oli härivalt mitu, tuli siiski mingi lahendus leida, ning loomulikult pole ootamatu, et järgmine samm (millest tegelikult oleks pidanud alustama) sai olla ainult üks: ingliskeelne internet. Mis vastas mitmetele, kuid mitte kõigile küsimustele. (Ja siiski miski ei põhjenda maakeelse interneti kultuuritust.)

Kõigepealt (tegelikult muidugi kõige viimasena) morjendas mind teose ootamatu ja poolik lõpp. Mitu tegelast jäävad selgelt järge ootama. Esimesena meenub Kolja. Osaliselt ka Snegirjov. Pooliku tunde jätab Dmitri põgenemisplaanide lõpptulemuse puudumine. Viimastel lehtedel olev tekst pole just kõige ootuspärasem, pigem vastupidi, see on kuidagi naiivne ja tüütult pateetiline, millele just äsja "Vennad Karamazovid" läbinud lugeja ei saa ka tahtes jätta silmi pööritamata.

Internet (sest kust mujalt otsib tänapäeva pealiskaudne lugeja raamatute kohta infot?) lahendab vähemalt ühe poole küsimusest. Poolikus ning ootamatu lõpp tulenevad Dostojevski algsest ideest, mille järgi Karamazovid pidi olema alles suurema teose esimene osa. Kuid selle "esimese osa" lõpetas ta aastal 1880, järgmise aastaarvu alguskuul ta aga juba suri. Imalat lõpupateetikat võiks mingil määral seletada asjaoluga, et teos ilmus esialgu ajalehes. Mispuhul võis igasuguseid apsakaid ette tulla ning kui esimeste parandamiseks jäi aega, siis lõpuks enam mitte. Kuid see pole vist kõige mõistlikum teooria...

Ühes asjas tahaksin aga täpsustust. Milline oli täpselt Grušenka positsioon või staatus või koht ühiskonnas? Ta oli noores eas (17-18) maha jäetud poola (härras)mehe või ametniku poolt (mis tähendas, et see poolakas võttis ta vanematelt ja... noh, kasutas ära, misjärel jättis kus seda ja teist?) ning seejärel võttis Grušenka oma hoole alla üks üsna ebameeldiv ja kasuahne tüüp. Mida tähendab "oma hoole alla võtmine"? Ja kuidas sai ta noore ja vana Karamazoviga suhelda nii nagu suhtles, kui ta oli kellegi teise, kellegi kasuahne ja ebameeldiva armuke? Ja kas ta ikka oli armuke? Kui ei, siis miks võttis see ebameeldiv tüüp ta enda hoole alla? Püüan mis ma püüan end 19. sajandi oludega kurssi viia, Grušenka (taoliste näitsikute) staatus jääb mulle ikka ähmaseks.

Lõpetuseks (andmata suuremat panust ka omalt poolt tõstmaks eestikeelse interneti kultuursust) väike plagiaat ingliskeesest Vikipediast. Nii nagu paljud teised, oli ka Freud "Vendadest Karamazovitest" vaimustunud, kuid erinevalt teistest nägi tema selles järjekordset kinnitust oma Oidipuse kompleksi teooriale. Kuna teos on otse loomulikult autobiograafiline ning Ivani süütunne isa surma pärast on nii intensiivne, võime sellest järeldada, et tegu on väga elulise seigaga, mida pole kaugelt tarvis otsida. Nimelt oli Fjodor Dostojevski alles 18-aastane, kui ta isa suri, ning kogu elu oli noormees, nagu ka ta vennad, tundnud oma ema vastu suurt iha (nagu seda kõik mehed tunnevad, eks) ning alati oma isa salamisi vihanud (nagu ka kõik mehed vihkavad). Suur viha sünnitas suure surmasoovi ning kui isa järsku surigi, asendus viha süümepiinaga. Seda kõike näeme Ivanis. Lisaks on olemas selged tõendid: Dostojevski põdes langetõbe, mis lõi välja üsna kohe pärast isa surma: järelikult on tegu psüühilise, mitte füüsilise haigusega, mis tuleneb süütundest. Seda asjaolu, et langetõve pärisid ka Dostojevski lapsed, Freud muidugi ignoreeris.

*

Lisandus: Igaks juhuks -- kuna kogemata kirjutasin ainult tühisest, asisest ja negatiivsest -- lisan, et see oli enamvähem üks neist maailma kõige parematest teostest.

Dan Simmons – Hyperion (1998)

Tagasihoidlikult arvates tundub Simmonsi sari olevat parim, mida olen ulmekirjandusest lugenud. Ja lugenud olen vähe. Põrisevad kosmoselaevad, dramaatilised saatused, plahvatavad planeedid, ülihull Veristaja, sisukad tegelased, metatraagika ja mis kõik veel – midagi enamat kui tavaline hea romaan (ja sari). Mäluprobleemid muidugi takistavad mäletamast kahe aasta eest loetut, aga vähemalt on pagana mõnus uuesti lugeda – kui esimesel korral käis parajalt närvidele nende palverändurite pikkade eellugude läbimine (Weintraubi lugu on ikka konkurentsitult kõige igavam, kõik see laps ja Aabraham, ökk), siis nüüd võtad kohe mõnuga (et siis Konsul ja PS on süüd Racheli õnnetuses?), sest – üllatus-üllatus – need lood omavadki mõnesugust tähtsust.

Kui sukelduda hetkeks arvude maailma, siis selgub selline pingerida palverändurite lugude pikkusest – Brawne 81 lk, Hoyt 65 lk, Weintraub 58 lk, Silenus 52 lk, Kassad 49 lk ja Konsul 48 lk, mis teeb ühtekokku 353 lehekülge kogu raamatu 449 leheküljest. Ehk siis u 78% raamatust. Põnev, kas pole?

Heidikud ja transhumanism, aga see rohkem järgmiste raamatute värk, millest ei hakka kunagi kirjutama. Ausalt öeldes inspireeris taaslugema see mõistusele vastuvõtmatu kirjeldus “teleporteerumisel käiteldavatest inimkehadest”, aga ses raamatus sest polnudki juttu. Kas siis tõesti tuleb järgmist lugeda...

“Rühm läks välja õhtujahedusse, varjates käega silmi taevast täitvate hääletute plahvatuste jalustrabava vaatemängu eest: erkvalged tuumasähvatused, mis levisid nagu laineringid üle taevassinise tiigi; väiksemad ja eredamad sinised, kollased ja erkpunased plasmaimplosioonid, mis ahenesid nagu vastu ööd sulguvad lilleõied; hiiglaslike põrgupiitsade välgumöll, kus väikeste planeetide mõõtu kiired niitsid valgustundidepikkusi kaari ja kooldusid tõrjesingulaarsuste rebengulainetes; hirmuäratava energia surve all hüplevate ja haihtuvate ning mõne nanosekundi pärast taastuvate kaitseväljade virmaliste sädelus. Keset kõike seda joonistasid leeklaevade ja suuremate sõjalaevade sinivalged tuumasabad taevasse täiuslikke sirgeid, mis meenutasid lõikekriime sinisel klaasil.” (lk 392)

Vallo Adamson – Kõigest haikud (2010)

Räägitakse, et kaalualandamise nimel tuleb lugeda iga kuu mõned haikud. On see ka tõesti tõsi, ma tean. Adamsoni haikud on kuidagi nihkes ja meelad ja argipühalikud ning poolpüandikad. Iseenesest on osad loomed päris campilikult halvad ehk siis natuke ühekülgsed, ent sellisena siiski löövad, campi dosimeeter tõuseb vast teise või kolmanda pügalani. Ahjaa, haikud jagunevad nelja tsüklisse, mis siis esitlevad eri aastaaegade lüürilist poolt ning inimesi neis. Rõõmu tekitab minimalistlik kujundus, selline anonüümsus paneb mind ütlema jee.

“armusin hullult
paiselehte jõe kaldal
sest sind polnud veel” 

“täna ma kusen
otse metsa ja reostan
loodust kui põder” 

“heinakuu päike
lõõmab nagu ikka kuid
tuul on nii külm külm” 

“pruunuvad kehad
keeravad liival ringi
kui jumalik grill” 

“hämaras laanes
rähni tok-tok-tok-tok-tok
mets vakatab vait”

Uued sihid (1949)

1949. Märtsis on toimunud küüditamine, sundkollektiviseerimine on pärast paari aastat saanud sisse lõpliku hoo, ning suvel avaldatakse kolhooside loomist ülistav ja propageeriv kirjanduslik koguteos „Uued sihid“ (raamatu impressum ütleb, et raamat on ladumisele antud mais ja trükkimisele antud juulis – neid andmeid on nõukogudeaegsete raamatute puhul huvitav vaadata, sest ladumise ja trükkimise vaheline lühike aeg viitab raamatu olulisusele ametlikus plaanis, nende kuupäevade pikk vahe aga viitab vahepeal toimunud toppamisele tsensuuris ning vihjab, et algsest käsikirjast on midagi kärbitud või muudetud; on olemas raamatuid, kus see vahe on üle pooleteise aasta). Kui lugeda nt sama aja Loominguid, avaneb troostitu pilt maad võtvast nõiajahist, mis jubedamatel puhkudel muutub jahiks iseenese peale (avalikud patukahetsused oma varasema loomingu või hiljutiste väljaütlemiste eest – mis muuseas ei pruukinud päästa repressioonidest, näiteks Hugo Raudsepp kirjutas pika artikli, kus ta enda varasemat loomingut kritiseeris, kuid suri paar aastat hiljem ikkagi vanglas). Päris repressioonid – põlu alla panek või halvemal juhul vangistus – on veel tulekul, need algavad partei 1950. aasta märtsipleenumist, mis pani käima puhastused nii kultuuritegelaste hulgas kui ka poliitilises ladvikus (nn juunikommunistide põlvkonna aeg saab sellega otsa).

Selline on raamatu taust. Raamat ise pakatab optimismist ja positiivsusest, kohati tekib lausa vahitornilik meeleolu. Raamatu koostaja on Paul Rummo, kes on raamatusse kirjutanud ka koguteost avava nimiluuletuse ning veel kaks programmilist luuletust.

Kes siis kirjutasid ja milline oli nende positsioon enne ja pärast raamatu ilmumist (see ilmumishetk oli suhteliselt pöördehetkel, nii et raamat koondab ka varstiseid põlustatuid, ma ei teagi, kas raamat ise äkki sellise autorite koosseisu pärast löögi alla ei sattunud)?

Paul Rummo ise oli raamatu ilmumise ajal 40-aastane, 1940. aastal oli olnud uue Riigivolikogu liige, sõja ajal Venemaal tagalas, kuni 1953. aastani ametikohtadel Kunstide Valitsuses ja riiklikus kirjastuses, seejärel vabakutseline. Nõukogude Eesti preemia 1950, teeneline kultuuritegelane 1952, viljakas raamatute ja antoloogiate koostaja (ühena viimastest esimene Underi-kogumik Nõukogude Eestis 1981).

Debora Vaarandilt on siin poeem „Talgud Lööne soos“ (selle viimane osa on teadagi Valgre lauluna tuntuks saanud „Saaremaa valss“), luuletused „Rohke saagi meister“ ja „Lähme lauldes nurmedele!“ (viimane jäljendab rahvalaulu, kusjuures ilma otseselt päevakajaliste märksõnadeta) ning poeem „Tagamõisa randadel“ (huvitav on, et siingi on üheks tegelaseks sõdurpoiss Ivan, nii nagu „Saaremaa valsiski“ keerutab keegi kuldtärniga noormees linalakk-neidu). Raamatu ilmumise ajal 33-aastane, oli 30ndate lõpus oma esimese mehe Aadu Hindi kaudu tutvunud marksistlike vaadetega, läks 1940 uue võimuga kaasa, sõja ajal Venemaal tagalas, pärast sõda vabakutseline, uue eesti nõukogude luule esileedi, teeneline kirjanik 1954, rahvakirjanik 1971. Legendaarseks on saanud tema 50ndate keskel toimunud pööre „lihtsate asjade“ suunas, mis on ta teinud üheks eesti luule suurte poetesside reast.

Hans Leberechtilt on katkend jutustusest „Valgus Koordis“, mis oli kolhoosipropagandistliku kirjanduse esikteos. Raamatu ilmumise ajal 39-aastane, Peterburis sündinud, lapsepõlves Eestis elanud, kuid hariduse saanud 30ndail Nõukogude Venemaal, isa represseeriti 1937 ning ta ise pidi seetõttu pooleli jätma kirjanduse õhtuülikooli, osales sõjas, oli pärast sõda Tallinnas ajalehe „Sovetskaja Estonia“ ajakirjanik, alates 1951 vabakutseline, teeneline kirjanik 1959. Kõik oma teosed kirjutas algselt vene keeles ning tõlgiti eesti keelde. Sotsrealismi esikuju eesti proosas. Suri juba 1960.

Juhan Schmuulilt (tollal veel sellise nimekujuga) on poeem „Kuidas Koguva küla käis punavooris“ (mis on punavoor – see oli rongkäik, millega kolhoosid viisid vilja riigile), luuletus agarast pioneerist „Mina ka!“, luuletus „Joosep Maltsa eluloost“ (kuidas kehvik leiab õnne kolhoosist) ning koguteost lõpetav katkend „Poeemist Stalinile“ (mille kohta – nagu üldse tollase kommunismi-religioosse kirjanduse kohta – võib soovitada Jaan Unduski Smuuli-peatükki „Maagilises müstilises keeles“). Raamatu ilmumise ajal 27-aastane, sõja ajal Punaarmees, pärast oluline funktsionäär ajakirjandusväljaannetes ja Kirjanike Liidu esimees 1953. aastast kuni oma varase surmani 1971. Kõrgelt auhinnatud – Nõukogude Eesti preemiad 1949, 1950 ja 1959, Stalini preemia 1952, Lenini preemia 1961. Teeneline 1955, rahvakirjanik 1965. Sula-aja saabumisest alates rahvapärane ja ehe talent nii pajataja kui luuletajana (minu isikliku arvamuse poolest on Smuuli mittepropagandistlik luule ikka väga andekas).

Karl Sinijärv on kirjutanud olukirjeldused (see oli žanr, mis tuli koos nõukogude võimuga ning kujutab endast kergelt ilukirjanduslikus laadis pikemat ajakirjanduslikku proosat, vastab laias laastus nüüdisaja ajakirjanduse „feature“ ehk „olemusloo“ žanrile) Mulgimaal asuvast „Ühendatud Jõu“ kolhoosist ja Harjumaal asuvast Sangari kolhoosist. Raamatu ilmumise ajal oli Sinijärv 33-aastane, oli NAKi juht 1949. aasta juunini, kirjandusse tuli 1948 põhiliselt olukirjeldustega, sai veel 1950. aasta algul komsomoli kirjandusauhinna, kuid seejärel sattus ametliku põlu alla, misjärel eemaldus kirjandusest, omandas EPAs agronoomi kutse ning oli EPA õppejõud, jõudis 1960ndail kandidaadikraadi ja dotsendi positsioonini.

Felix Kottalt poeem „Algus“. Raamatu ilmumise ajal 39-aastane, sündinud Tartus, kuid pere rändas Venemaale juba tsaariajal, seega kogu haridus ning töö (õpetajana) Nõukogude Venemaal, 1944 tuli Tartusse, kus oli paar aastat ülikoolis marksismi-leninismi õppejõud, seejärel vabakutseline Elvas. Oli samuti üks olulisi sotsrealistlikke luuletajaid, kuid kirjutas ka lasteluulet; olulisima jälje eesti kultuurilukku on aga jätnud Majakovski viljaka tõlkijana.

Johannes Semperilt on poeemid „Kolhoosi sünd“ ja „Esimesed sammud“ ning katkend näidendist „Murrang“. Raamatu ilmumise ajal 57-aastane, 1917 oli esseeride partei liige (samal ajal Siuru liige), 1919-20 Eesti Asutavas Kogus, seejärel tegutses kirjanduselus ja teaduses, oli Varese valitsuse haridusminister, ENSV hümni sõnade autor (pöörakem tähelepanu, et tolles 1945. aasta filmilõigus eksponeeritakse veel vabalt Tartu Kalevipoja-monumenti, mis oli ju Vabadussõja ausammas; nagu viimatistes Akadeemiates ilmunud Tõnu Tannbergi kirjutatud ENSV hümni sünnilugu valgustavast artiklist avastasin, kasutati tegelikult veel paar aastat pärast sõdagi aeg-ajalt ka vana Eesti Vabariigi hümni), seejärel Kunstide Valitsuse juhataja, sõja ajal Vene tagalas, Kirjanike Liidu esimees 1946-50, teeneline kirjanik 1945. 1950 sattus repressioonide alla, heideti parteist ja Kirjanike Liidust välja, rehabiliteeriti 1955, misjärel avaldas võimutruu romaani 1940. aasta sündmustest „Punased nelgid“; rahvakirjanik 1964. Kummaline mees, kes ühendas endas vasakpoolse maailmavaate, kõrge kirjandusliku eruditsiooni ja mõneti dekadentlik-härrasliku kirjandusmaitse ning kelle poliitiline konjunkturism tekitab teatavaid kahtlusi.

U. ja A. Kohver on koguteosesse andnud peatüki valmivast romaanist „Üks neist päevist“. Autoreist ei tea rohkemat, kui et neid ja nende romaani mainitakse ühes tollases Loomingus – nad olid NAKi liikmed ning NAKis arutati nende romaani. Romaan jäi lõpuks vist ilmumata, sest raamatukogukataloogides seda pole. Peatükk näitab, et tegu on külaneiu päevikuga, kes paneb kolhoosi rajamisel toimuvat kirja propagandistliku õhinaga.

Mart Raud on kirjutanud väga pika (65 lk) poeemi „Maa kasvab“ - värsitehniliselt väga vaheldusrikas teos, kasutatud on väga erinevaid meetrumeid ja stroofistikke. See on juba lausa värssromaan, kus kolhoosi loomise looga on läbi põimitud progressiivsete noorte õnneliku lõpuga armastuslugu. Raamatu ilmumise ajal 46-aastane, oli juba Eesti Vabariigis endale kirjanikuna nime teinud, 1940 läks kaasa uue võimuga, oli 1941 hävituspataljonis, sõja ajal Vene tagalas, pärast sõda peamiselt vabakutseline, sai mitu Nõukogude Eesti preemiat, 1946 teeneline, 1972 rahvakirjanik.

Muia Veetammelt on poeem „Uudset“, mis kirjeldab ühe lesestunud vana talumehe pöördumist kolhoosi rüppe. Raamatu ilmumise ajal 42-aastane, oli eesti ajal seotud töölisteatriga (mis teatavasti peegeldab teatavat vasakpoolsust), Saksa okupatsiooni ajast põllutööline Harjumaal, 1948 tuli Tallinnasse ning pühendus kirjanduslikule tegevusele. Sai 1950 küll kolhoositeemalise näidendiga näidendivõistluse auhinna, kuid teose ilmumine keelati miskipärast. Avaldas kuni 90ndateni luulekogusid, lasteluulet ja tõlkeid.

Hugo Raudsepp – jutustus (õigupoolest novell) „Hilineja“, mis räägib ühest talunikust Mutikast, kes on algul kolhooside suhtes skeptiline, kuid lõpp on lootusrikas – ta on lõpuks ääri-veeri kolhoosi astumise avalduse kirjutanud ning kolhoosi esimees arutleb, et „kui uudismaid kividest ja kändudest puhastatakse ja soid kuivaks ja kohedaks saadakse, küll siis ka Mutikal see paha põhjavesi alla lastakse, mis takistab teda viljakas uue aja inimene olemast“. Raamatu ilmumise ajal 66-aastane, 1917 oli olnud esseeride partei liige, seejärel teenekas draamakirjanik („Mikumärdi“ ja mis kõik veel), Saksa okupatsiooni ajal saadeti Tartust „välja“ Elvasse, üks näidend keelati Saksa ajal ära, nõukogude aja tulles püüdis küll uuele võimule meelepäraseid tekste luua, kuid selle hinnaks oli loomupärase ande ja huumori kokkukuivamine, lõpuks arreteeriti 1951 ja suri aasta pärast Kaug-Idas ning maeti teadmata hauda.

Hugo Angervaks on kirjutanud luuletused „Sügismõtteid“ ja „Sügis“ - deklaratiivsevõitu ja üldsõnalised, aga teine neist on märkimisväärne oma regivärsijäljenduse poolest, mis küll parasjagu lonkab. Raamatu ilmumise ajal 46-aastane, pärisnimega Eduard Päll; läks 1918 noore poisina Punaarmeesse ning jäi pärast Vabadussõda Venemaale, tegi seal väikestviisi teaduslikku ja kirjanduslikku karjääri, 1940 tuli Eestisse, kus tegutses poliitilisel tööl – oli rahvakomissaride nõukogu esimehe asetäitja ehk teisisõnu ENSV asepeaminister, kompartei propagandasekretär, 1947-50 Ülemnõukogu esimees. Seejärel jäi ilmselt võimuintriigide hammasrataste vahele, kuid otseste repressioonide osaliseks ei saanud – ülejäänud elu oli ta Pedas ning Keele ja Kirjanduse Instituudis teadustööl, saades 1969 teeneliseks teadlaseks. Kõige selle kõrval tegutses luuletaja ja proosakirjanikuna. Viimaseks jõuliseks etteasteks jäi 1969. aastal nn eksistentsialismi-poleemika algatamine, mis oli stalinistliku kirjanduskriitika viimane ohe Eestis.

Osvald Toomingalt on kaks teksti. Esiteks jutustus „Koolamäe Robinsonid“ - mees tahab kolhoosi astuda, naine aga pole nõus oma loomi kolhoosi lauta ära andma, õhus on juba abielulahutus, kuni naine järsku kolhoosiga lähemat tutvust tehes meelt muudab ja oma lehma oma käega kolhoosi viib. Teiseks olukirjeldus Eesti esimesest sotsialistliku töö kangelasest Karl Isakust, kes töötas Sõmerpalu sovhoosis. Raamatu ilmumise ajal oli Tooming 36-aastane, oli juba gümnasistina pahempoolsete vaadete pärast koolist välja visatud, tegutses enne sõda ajakirjanikuna, Saksa okupatsiooni ajal oli aasta aega vangis (kirjutas sellest hiljem romaani „Pruuni katku aastail“), pärast sõda töötas Rahva Hääle ja Loomingu juures, sai 1949 isegi Nõukogude eesti preemia, kuid saadeti 1951 Venemaale sunnitöölaagrisse (süüks ajakirjanduslik tegevus Saksa ajal), 1955 vabanes ning oli vabakutseline kirjanik. Tema poja Jaan Toominga mitmete omaaegsete kuulsate lavastuste („Põrgupõhja uus Vanapagan“, „Rahva sõda“ jt) instseneeringud on pärit Osvald Toomingalt.

Kersti Merilaas, jah, ka tema, luuletus „Kevade tulek“: talumehed peavad uue kolhoosikorra üle aru, järelduseks „Mõistus ütleb – mine kaasa, / sest et süda tunneb tõtt“ (tahtmise korral võib sellest ju mitmemõttelisust välja lugeda). Raamatu ilmumise ajal 36-aastane; temagi oli 1932 vasakpoolsete vaadete eest gümnaasiumist välja heidetud, 30ndate lõpus oli Tartus üks arbujaist, elas vabakutselise-elu, 1950-55 Kirjanike Liidust välja heidetud ja avaldamiskeelu all, hiljem tunnustatud poetess, tõlkinud saksa väärtluulet.

Richard Rohult on romaanikatkend „Uue elu lävel“, kus kolhoosimeelne poeg saab oma ema lõpuks uue korraga nõusse. Raamatu ilmumise ajal 58-aastane, tuli kirjandusse juba 1913, oli Vabadussõjas Eesti Vabariigi ohvitser, 20ndate lõpus pidas ebaõnnestunult talu ning oli vekslivõltsimise eest 1930-32 vangis, seejärel vabakutseline. Oli päris viljakas kirjanik, märkimisväärselt ühiskonnakriitiline, pärast sõda kirjutas peamiselt loomajutte lastele, täiskasvanute kirjandus ei leidnud eriti soodsat ametlikku vastuvõttu; suri 1950. aastal.

Aira Kaalu luuletus „Õeste seltsis“ kiidab ühismajandi eeliseid üksiktalupidamise ees. Raamatu ilmumise ajal 38-aastane, 1940 läks kaasa uue võimuga, sõja ajal Vene tagalas, pärast sõda ülikoolis marksismi-leninismi õppejõud, 1950-55 põlu all (ka parteist välja heidetud), hiljem vabakutseline luuletaja ja prosaist, teeneline 1971. Oli muuseas juba enne sõda tudengina sõlminud lähedase sõpruse Uku Masinguga, mis ei katkenud ka hilisematel aegadel.

Valeeria Villandilt luuletus „Valgus majja“, mis kirjeldab paisu ehitamist jõele, et küla saaks oma elektri. Raamatu ilmumise ajal 25-aastane Kirjandusmuuseumi töötaja ja ülikooli eesti filoloogia tudeng, NAKi aktiivne liige, hiljem oli mitmete ajakirjandusväljaannete juures tööl (kõige pikemalt Loomingus), avaldanud kolm luulekogu. Minu põlvkonnale on tema nimi pähe kulunud vene multikate eestikeelsete versioonide tõlkijana („tõlkija Valeeria Villandi, toimetaja Luule Žavoronok“).

Paul Viiding on kirjutanud luuletuse „Lõikus“ - eriline tekst selle poolest, et vormiliselt on see aleksandriin. Raamatu ilmumise ajal 45-aastane; enne sõda Veljestosse ja arbujate seltskonda kuulunud luuletaja, novellist ning raadiotöötaja (siit ilmselt ka tema tütre Mari Tarandi elupikkuse raadiotöö algtõuge), Saksa okupatsiooni ajal tõmbus tagasi talutööle, pärast sõda astus parteisse ja oli tegev Kirjanike Liidu ametnikuna, 1950 aga heideti nii parteist kui Kirjanike Liidust välja, misjärel oli peamiselt vabakutseline; Kirjanike Liitu võeti tagasi 1956, parteisse ta enam ei läinud; suri juba 1962.

Rudolf Sirgelt on katkend jutustusest „Otsustav pöörak“, mis kirjeldab ühe väiketaluniku elu alates nõukogude võimu tulekust läbi Saksa okupatsiooni kuni kolhooside loomiseni. Raamatu ilmumise ajal 45-aastane, pärit vaesest töölisperest, marksistlike vaadetega juba noorusajast saadik, käis 1930. aastal reisil Nõukogude Liidus ja kirjutas sellest reisikirja, pärast kaitsepolitsei huviorbiiti sattumist ja abiellumist tõmbus tagasi ning oli 30ndate lõpus lausa Välisministeeriumi pressiametnikuna tööl, 1940 oli aktiivne uue võimu pooldaja, 1941 küüditati ta pere (nagu välja tuli, eksikombel, kuid oma peret nägi ta uuesti alles 1945), oli Saksa okupatsiooni alguses natuke aega vangis, pärast sõda vaheldumisi vabakutseline ning Loomingu või Kirjanike Liidu palgal. 1956 ilmus suurromaan „Maa ja rahvas“, mis sai eesti romaani väljajuhatajaks sotsrealismist ning kus esmakordselt eesti nõukogude kirjanduses kujutati küüditamist. Teeneline kirjanik 1957.

Erni Hiirelt on vormiliselt rafineeritud, kuid sisult kõmisevavõitu luuletused „Uuele tõusule“ ja „Uus kevad“. Raamatu ilmumise ajal 49-aastane; alustanud futuristina, seejärel olnud eluläheduslane, 30ndail pooldas Pätsi poolt propageeritud töö-eestlust, seejärel nõukogude korra pooldaja, sõja ajal Vene tagalas, 1945-60 Kirjanike Liidu Tartu osakonna vastutav sekretär (st sama, mis praegu on Berk Vaher ja varsti Piret Bristol), elu lõpus vabakutseline Tallinnas.

Hilda Täht on kirjutanud novelli „Kiil“; kes on autor, ei tea (võib-olla samuti keegi noor NAKlane), novelli sisu on aga mõjub üsna creepylt – üks talunik, kelle maad on kiiluna jäänud ümbritseva kolhoosi sisse, ei taha kolhoosiga ühineda, sest ootab ikka veel poega, kes pole sõjast tagasi tulnud, ning loodab talu talle pärandada; lõpuks aga saab ta teate, et ta poeg on Punaarmee kangelasena hukkunud, mispeale vana isa astub kolhoosi.

Aadu Hint on kirjutanud olukirjelduse Pärnumaa kalakolhoosist „Vaal“; ta on oma jutus läbivalt kasutanud Tammsaare Andrese ja Pearu rivaalitsemise motiivi – nüüdsel ajal oleks nood vingamehed ühiselt maad harinud. Huvitav on, et Hint tsiteerib (küll autorit mainimata, aga eks seda teati tollal niikuinii) Underi ballaadi „Orb“ („Maadligi, vettligi maja“ jne) – olid veel ajad, kus see tsensuurist läbi pääses. Raamatu ilmumise ajal 40-aastane, oli juba eesti aja lõpus marksistliku ringi liige, 1940 uue Riigivolikogu liige, sõja ajal Vene tagalas, seejärel kutseline kirjanik, üks olulisemaid nõukogude eesti prosaiste, eelkõige oma romaaniepopöaga „Tuuline rand“ (1951-66). Hindist on viimasel ajal huvitavalt kirjutanud Toomas Haug (Looming 2010/1 ja Haugi enda viimatine raamat).

Raamatus on ka kaks kirjutist kolhoosnikelt endilt. Valgamaa „Oktoobri Võidu“ kolhoosi esimees Jaan Raudsepp kirjeldab seda, kuidas asjad nende ühismajandis on korraldatud ja kuidas sealsed üksiktalunikud on algsest vastuseisust hoolimata hakanud kolhoosi eeliseid nägema. Harjumaa „Uue Elu“ kolhoosi esimees Harald Olbrei on asisem, kirjeldab arvuliselt oma kolhoosi tulemusi ja tööplaane. Internetist on näha, et Raplamaal on Olbreil tänini legendaarse kolhoosiesimehe maine, kelle 100. sünniaastapäeva 2006. aastal isegi avalikult tähistati.

Raamatut illustreerivad tollase sotsrealistliku nõuetele vastavad kunstiteosed: Richard Sagritsa ja Evald Okase maal „Varade ühistamine kolhoosi asutamisel“, I. Streblovi joonistus „Kolhoosi asutamine“, Okase tušijoonistus „Kevadkülvi ettevalmistamine Sangari kolhoosis Harjumaal“, Ernst Hallopi maal „Tõukarja lüps Väimelas“ (ma ei imestaks, kui nende naiste üheks modelliks oleks minu loomakasvatajast vanaema, kes tollal just Väimelas tegutses – seal oli juba eesti ajast saadik põllutöökool, mis nõukogude ajal sai sovhoostehnikumiks), Enn Roosi kipsbüst Karl Isakust, Richard Uutmaa maal „Rehepeks“ (milles õigupoolest pole otseselt midagi kolhooslikku, sama hästi võiks see kujutada rikka talu rehepeksu) ja Oskar Raunami plakat „Suurendage loomade arvu! Noorkarja hea hooldamine tagab karja kõrge tootlikkuse!“. Koguteose kaane on kujundanud Paul Luhtein (miskipärast on nood sõjajärgsed „vormilt rahvuslikud“ ornamendid mind mingil kummalisel kombel ikka võlunud, näiteks Tallinnas Hobujaama trammipeatuse juures oleval suurel pruunil majal Narva mnt 2 on sellised ornamendid peal).

Mis maal tollal tegelikult toimus, milline maaelu kriis tollal aset leidis, ühismajandid virelesid algusaegadel üsna rängalt – sellest annab päris hea pildi Rein Järliku kunagine (1986-89) saatesari „Viiekümnendad“ - ma ei tea, kas see on kuskilt netiarhiivist kättesaadav (ise ei leidnud), aga osi sellest on hiljem kordusena telekas ikka näidatud. Hilisemad ajad on küll pisut teistsugused, minu mulje järgi võib alates 60ndatest rääkida ikka suhtelisest maaelu õitsengust, kui oli võimekas kolhoosiesimees või sovhoosidirektor, süsteem hakkas toimima ja kohati üsna viljakalt. Praegu on maaelu väga kehvas seisus, ja selle üks olulisi põhjusi on 90ndate alguses teoks tehtud uus järsk süsteemimuutus, millest maaelu polegi päriselt toibunud – tasub vaid pisut maakohtades ja metsavahedes ringi käia: Eesti on kaetud kahekordsete hilisvaremete kihiga, esmalt metsa kasvanud vanad taluasemed (Eesti metsades on ilmselt sadu, kui mitte tuhandeid taluvundamente), seejärel võsa vahel lagunev kolhoosi- ja sovhoosiarhitektuur (üks tuttav välismaalane ütles pärast bussiga Tallinnast Tartusse sõitu, et ta nägi masendavalt palju mahajäetud hooneid, tal jäi mulje, nagu mingi katastroof oleks toimunud).

Lugesin tõesti kogu selle raamatu läbi, väga suures kontsentratsioonis järjest lugedes hakkas katus natuke küll sõitma, ses mõttes on tegu ikka pooleldi kirjandusliku psühhedeeliaga. Mõnes kohas olid lehed veel lahti lõikamata, nii et võin uhkusega öelda, et olin esimene inimene, kes selle eksemplari 62 aastat pärast ilmumist kaanest kaaneni läbi luges (laenasin raamatu Lutsust – see on muuseas üks Lutsu raamatukogu eeliseid, et sealt saab vanu raamatuid koju võtta).

Anna-Maria Penu – Kes kardab Aafrikat? 1. osa (2011)

Tegemist siis reisiromaaniga, mida hakkasin eelkõige romaanilootuses lugema. Aga va napilt on siin reisiromaanis romaani (iseenesest muidugi, mis on reisiromaan - “Kapten Granti lapsed” äkki? “Matk naeratuse eest”?), saame ülevaate Uganda linnakultuurist ja -eluolust ning eurooplase jahmatusest sealse eluga kokkupuutumisest ning ka pahameelt meestekeskse ja ebademokraatliku ühiskonna pärast. Aafrika, see äraspidine ja multitahune kontinent. Ent tegemist pigem isikliku reisikirjaga, mitte siis romaaniga. (Milline sõna esineb siin lõigus tervelt kuus korda?)

Lugu siis sellest, kuidas peategelane Penu läheb Ernestoga Ugandasse – et naine saaks asuda ühes kohalikus ajalehes tasuta praktiseerima. Käib siis teine praktikandina Kampalas ringi ja suhtleb kohalikega ja satub eri olukordadesse suhetes võimuesindajate jms (aga altkäemaksu ei annagi) ja üritab omapoolselt kaasa aidata ugandalaste ühiskonna paremale järjele saamisele. Penu (tegelane, mitte autor) on igati erksa suhtumisega ja püüab võõras kultuurisegadikus hakkama saada, ta ei tegele sügavama järelemõtlemisega, autor kirjeldab Penu reportaažlikke reaktsioone ümbritsevale ja juhtuvale. Maailmaparandamine kerge naiivsusega (või siis siirusega), natuke jääb selgusetuks miks autor selle Penu ikkagi Ugandasse seiklema saatis. Ajalehes praktikandina töötamine ei kuulu just elu õnnestumiste hulka ning kangelasel tekib ajapikku kartus, et võib kogemata osutuda samasuguseks märtriks nagu mõned aastad tagasi üks teine eurooplasest praktikant, kelle vihased kohalikud Ugandast minema kupatasid. Kas see juhtub ka meie kangelasega (väga võimalik!), saab vast teada reisiromaani järgmis(t)es osa(de)s. Aga kes teab.

“See on siin alati nii. Nali läheb sujuvalt üle süngeks looks ja vastupidi, nukrus asendub sõrmenipsu väel naeruga, kõik järjest, hingetõmbepausideta. Taoline üles-alla kõikuv emotsionaalsus tekitab sõltuvust, paelub sind esimesest hetkest peale. Jutustajaga on imekerge kaasa minna, lasta end lennutada, suigutada, erutada, üllatada, ja siis korraga visatakse sind tugeva mürtsuga vastu maad. Nüüd ma juba tean, et see on nii, sellist vestluskunsti nad harrastavadki, sest ugandalased on ennekõike ja peamiselt lugude jutustajad. Ja lugude jutustamise juures pole mitte kõige tähtsam puänt, vaid tunnete vikerkaare loomine, mis raputab, mudib, voolib kuulajat nagu tahab, sest oma tundeid on meil väga raske kontrollida, teiste omadega mängida seevastu hirmlihtne. Jah, kuigi nüüd tean, et nende vestlusmustrid on teistsugused ja vahepeal isegi näib mulle, et mõistan neid mängureegleid, saan aru, teen pooltoonidel vahet... siis silmapilk hiljem tajun ikkagi, et tegemist on vaid illusiooni, meelepettega, sest ma ei oska rääkija tekitatud tundekeerisest hoiduda, vestlusest terve nahaga, hinge kriimustamata väljuda. Ma ei oska veel tabada nende lugude pulssi, tuksuda nendega ühes rütmis.” (lk 114)

Mõneti huvitav, et peategelane on Kampalas koos elukaaslase Ernestoga, siis mehest on juttu vaid möödaminnes – et käiakse koos sõpradega mõnel ekskursioonil (mees on vait, sõbrad räägivad naisega) või mees juba magab, kui Penu öösel voodi jõuab vms. Muidugi, kodust ja õrnutsevat elu ei peagi kirjeldama, lihtsalt aegajalt on selline nagu... valge laik tekstis, ei kipu suurt aru saama, et tegelane on tegelikult kaksi Ugandas (samas – selline ongi kirjanduslik tekstiloome). Möödaminnes mainin sedagi, et sooline võrdõiguslikkus peabki valitsema, toetan kahe käega ja üleüldse ei kritiseeri või ironiseeri autori ja tegelase maailmavaadet.

Vahel on tunne nagu autoril puuduks mõningane distants romaani ainesega, pole võetud aega kirjutamiseks, tekst natuke nagu mustandi moodi, ehk siis reportaažlikkus või liiga kitsas voolusäng romaani jaoks. Vahel vajub autor enesedefineerimistega natuke sõnasegadusse või uperpallitab (mitte et käesolev postitus nüüd esineks mõtteselgusega, endalgi piinlik). Ühesõnaga, reisi on, aga romaani napilt, tegemist ikka reisiraamatuga või kuidas neid kutsutaksegi.

“Tahan, et ta näeks mu soovi, püüdu toimuvast aru saada, kuigi lubaduseta kuuldud seisukohti jagada või järeldustega nõustuda. Ja tahan, et just Esther teaks, see on äärmiselt tähtis, et minu jaoks on inimõigused universaalsed ja mitte seksistlike kultuuride, religioonide, poliitika ega traditsioonide suhtelisuse otsustada, et mitte ükski põhjendus, õigustus ega argument raskelt saavutatud, paljude elude hinnaga väljavõideldud inimõiguste rikkumiseks pole vastuvõetav. Ainult sel viisil saaks ta vähemalt proovida mõista, miks ma ei jäänud vait, miks ma ei hakka seda kunagi tegema. Tahan, et Esther näeks mind täna natukene lähemalt, milline inimene ma olen, kõikvõimalike siltideta, maskideta, teeskluseta. Milline ma olen päriselt.” (lk 138)

bukahoolik
sirp

Siiri Laidla – Lihtne lugu ehk Senta suvepuhkus (2008)

Pole just tavapärane, et raamat tekitab õudu seoses vananemisega, ent see tekst tegi küll tusaseks. Viiekümneaastaste abielurikkumine, kolmekümne abieluaasta tagajärjel tekkinud laste litutamine laias maailmas, kehavaevused, lähisugulaste armusuhe, voodihaige vanaema vaevaline lahkumine ja muu säändne – autoril on nagu püüe lugejaid šokeerida kõiksugu naturalistliku lajatamisega (takkajärgi selgub, et esmatutvus oli ehk hullemgi). Raamatu sihtgrupiks on vast vanemapoolsed prouad, kes elu jooksul kõike näinud või kuulnud. Natuke raske on lugeda kirjeldusi Senta füsioloogia toimimistest või vaevustest, või noh, nojah, ega siis kõigest häbelikult vaikida saa.

“Võimas higi- ja kuumalaine uhkas üle Senta, alustades rinde alt ja levides näkku nagu äkiline lööve. Isegi juuksed muutusid higiseks. Kõrvade tagant algav veenire valgus kaela mööda rinnaesisele, kadudes rõõmsalt Senta päevinäinud rindade vahele. Kintsud ja käsivarred kuumenesid kaasa, hakates viivu aja pärast niiskena ootamatu tuulehoo käes tudisema. Puhh, kui ebameeldiv! Senta haaras laual lebava ajalehe ning lehvitas endale tuult. Peab see naisterahva elu ka nii vaevaline olema! Varasemad igakuised alakõhuvalud ja vererohked kuupuhastused olid asendunud ängistavate kuumahoogudega. Ju ehk needki kunagi lõpevad, aga siis vahib juba vanadus vastu.” (lk 29)

Lugu siis umbes selline. On palav Tartu suvi ja puhkusel oleva lasteaiatädi Senta kohal löövad elumere lained kokku – on teine ülekaaluline ja seetõttu ei kannata suvekuumust, väikeärimehest abikaasa on naisest võõrduvavõitu ja satub Senta teadmata hoopistükkis armusuhtesse lapsepõlvesõbrannaga (kah siis viiekümnendates, aga igati vormis ja ihar lesk), Senta ema on Parkinsoni tõve põdejana suremas ja tagatipuks on veel Senta pojal suhe Senta õega. Higi lirtsub, armunestet voolab peale ühet reitele ja mis kõik veel.

Ning rohkem ei kirjuta.

Mart Juur, Andrus Kivirähk – Wremja: Timur ja tema meeskond (2004)

Noh, seda raamatut võiks pidada eelmisega võrreldes suureks pettumuseks, tekst on lihtsalt saba ja sarveta, lihtsalt labane möll seksi- ja pedenaljade ümber. Nali ammendus. Natuke arusaamatuks jääb, miks oli vaja Zorro Timuri vastu vahetada. Eints ja Palamets on sisutud tegelased ning Laari lahkumine võttis kõvasti löövust maha. Üleüldse on nagu probleemiks, et liiga palju tegelasi peab korraga igas osas sees olema, rullnokkade kari muutus eriti mõttetuks. Selle raamatu oleks võinud küll trükkimata jätta, paberi jms raiskamine.

“Liiv: Ei, proua, mina kuulan huviga ka vanainimeste muresid, sest pensionäride mured ei jäta mind ükskõikseks. Just eakad inimesed on need, kes vajavad kõige rohkem tähelepanu. Just nende tööga on rajatud Eesti Vabariik ja loodud need väärtused, mida meie praegu kasutame.
Ämm: Jumal, kui ilusti te räägite! Kas te olete poissmees? Näete, minu aken on see seal esimesel korral – see seal, näete? Ja ma magan kohe akna all, aken ei ole kunagi haagis ja ma ei ole ise kunagi teki all riides. Minu aknast saab väga lihtsalt sisse, ma panin ise ühe kasti sinna akna alla, et härrastel oleks mugavam tädiranda tüürida. Ja ärge kartke, ma olen täitsa puhas ja terve naine, pole mul pahasid haigusi ega midagi! Ja mind võib panna ilma kummita, sest ma ei saa enam lapsi.
Maie: Palun, ema, lõpeta!
Ämm: Aga härra ise ütles, et teda huvitavad pensionärid!” (“Supiköök ratastel”, lk 161)

Tomas Tranströmer – Luulet (1989)

Kaks lühemat luuletust nobelistilt, Kaplinski tõlkes.

KOHAVAS TÄÄVIS ON RAHU

Talvehommikul tajud, kuidas see maa

veereb edasi. Vastu maja seinu

mühiseb teadmatusest

tulev tuul.

Liikumise vood ümberringi: vaikuse telk.

Ja salatüür rändlindude parves.

Talvehämarast

tõuseb varjatud

pilli tremolo. On nagu seisaksid

suve kõrge pärna all, kümne tuhande

putukatiiva

umin su pea kohal.

(lk 18)

POSTLUDIUM

Ma lohisen nagu traalankur üle maailma põhja.

Mida mul tarvis ei ole, hakkab kinni.

Väsinud nördimus, hõõguv resignatsioon.

Timukad toovad kive, Jumal kirjutab liivale.

Vaiksed toad.

Mööbel seisab lennuvalmis kuupaistel.

Ma lähen tasa iseendasse

läbi tühja relvastuse metsa.

(lk 147)

Mart Juur, Andrus Kivirähk – Wremja: Zorro märk (2004)

Omal ajal seda sarja nagu eriti ei vaadanudki. Ükskõik mis nurga alt uurida, ikka aus rämehuumor, nõukogude ajast pärinevad ajupoolikud aastatuhande vahetuse Eestis, eriliselt vildakas ja raju tollaste olude pildistus (kuigi, kes teab). Samas ei saa öelda, et tegemist oleks vaid perse-tilli-sita-viinanaljadega, eks ikka torgitakse leivalabida ja buldooseriga tollast eliiti ja mentaliteeti – ja seda rämedalt ja jaburalt. Ei ole vist olukordi, mida ei käsitleta või pieteeti tuntaks, selline madala argielu haisev katel – mis on tegelikult päris naljakas. Klišeesid pekstakse oksendamiseni ja selline tampimine mõtlemisel muutub paratamatult, noh, humoorikaks. Võibolla mingis teises meeleolus viskaks kiiresti siibrisse, aga hetkel ajas küll naerma. Mis muidugi ei tähenda suurt midagi.

Zorro ja Uno on siis parajad Batman ja Robin, nõukogudemeelsed joodikdiversandid täielises Eesti Vabariigis, või noh, triksterid või nii; Zorro on kui Ivan Orava õel kaksikvend – küüditaja, kosmonaut, vene julgeolekuohvitser ja muidu impotendist joodik. Kukeke ja ta (minestava) politseiniku karjäär, naistejuuksur Laar ja Maie ja ämm, Aiku ja Pets ja Mürka Perse, kõik mahuvad ühte hoovi. Eriti löövad on Zorro ja ämm, kui sellised, hmm, igikurjad. Mõned juhtumid – Zorro kommunistlik riigipööre, märatsev paeluss Tallinna kanalisatsioonis, raha eest nekrutite värbamine, Veerpalu põgenemine kuulsuse eest, pakutakse seksabi lastetutele paaridele, valitakse Eesti Kauneim Tagumik, valmistutakse president Rüütli vastuvõtule minekuks jne.

Ootamatu, et sellest kõigest pole DVDd välja antud. Ja huvitav, kas kooliteatrites on siinseid sketše tehtud – kasutada neid tõepoolet saaks.

“Paneb maki käima. Hakkab tulema kole muusika. Istuvad ja raputavad muusika taktis pead.
“Pets: Äge! Pane kõvemaks!
Aiku: Mida? Ma ei kuule mitte munnigi!
Pets: Ma ütlesin, pane kõvemaks!
Aiku: Aa, jaa! (Paneb kõvemaks.) Nii on okei või? Rohkem ei lähe ka!
Pets: Normaalne!
Aiku: Mida?
Pets: Ma ütlesin, normaalne!
Aiku: Ma ei kuule mitte sittagi! Räägi kõvemini!
Pets (karjub): Ma ütlesin, normaalne!
Aiku: Jaa, väga normaalne!
Istuvad ja raputavad pead edasi. Vali muusika.” (“Kevade”, lk 166)

M.C. Beaton – Vembumehe surm (2011)

Esimene MC tõlge, kus šoti politseinikud panevad agaralt murrakut, huvitav, millest selline muutus. Paistab, et Priscilla vanematel on vahepeal olnud mingid seletamatud rahalised raskused (ehk siis – millised raamatud on vahele jäänud?) ning Hamishi ja Priscilla suhe on vaoshoitum ja nostalgilisem, lihtsalt nagu... sõbralik. Mõrvar on ootamatu ja mõrvari paljastamine päris fantastilisevõitu. Ja kõige lõpuks selgus, et MC on hoopiski naine, tore et seitsmendat raamatut lõpetades on nüüd teada autori sugupool.

bukahoolik

Alain Daniélou – India ajalugu (2011)

No mida kirjutada raamatust, kus ühe maa hiiglaslik ajalugu võetakse lühidalt kokku? Kõik need nimed ja sündmused, mis vidinal silme eest läbi lipsavad, oimetuks teeb see linkide kogum (tegelt ei viitsinud viidetest täpsustusi lugeda). Autor on vist üpris vaimustunud hinduismist ja selle tolerantsist teiste suhtes ning näeks India õiget arengut ja õitsengut selle valitsema asudes, millest võib lugeda näiteks üsna pateetilistel viimastel lehekülgedel (no raamatu lõpp läheb autori elavast kaasaelamisest vähe nihu).

“Tänu pere- ja külaühiskonnale on India suutnud säilitada enamuse oma tavadest, teadmistest, filosoofiast ja kunstidest. New Delhi hüpiknukud ei suuda seda ka ülima pingutuse korral muuta. Hindu tavad on liiga inimlikud, liiga arenenud, liiga iidsed ning hõlmavad liiga suurt elanike hulka, et kultuurirevolutsioonid, sissetungid või aegade muutumine suudaksid neid hävitda. Needsamad tavad on aidanud Indial säilitada oma identiteeti läbi tuhandete aastate, samas kui teised iidsed tsivilisatsioonid on üksteisele järgnenud sissetungide ja ülestõusude käigus minema pühitud.” (lk 355)

Aga nojah. Raamatu algus ja lõpp on rahulikumalt “tarbitavad” - alguses on tekst rohkem ülevaatlikum ehk siis nö ajaloo algus ja moodustumine (ja autorgi vaimustunum) ning 19.-20. sajand on paratamatult tuttavam. Vahepeal on siis India suurte impeeriumite loetelu ning seejärel islami sissetung ja võimutsemine (ehk siis voog dünastiaid ja sündmusi, üks murrangulisem kui teine). Autorile mõneti lõppebki kõik huvitav islami tulekuga. Ja omaette vihaobjekt on Gandhi, kes on pea eelmise sajandi suurim kurjategija, kuna pole õige suhtumisega indialane.

“Muslimite Indiasse jõudmise hetkest alates pole selle maa ajalugu enam huvitav. India ajaloost saab pikk ja üksluine mõrvade, tapatalgute, riisumiste ja hävitustööde loetelu. Nagu alati, mil barbarid on hävitanud tsivilisatsioone, pühkinud rahvaid maamunalt minema ning pidanud säärast käitumist kiiduväärseks tegevuseks, tehti siingi kõike seda islamiusu “püha sõja” nimel, ainsa Jumala nimel, kelle tööriistad muslimid uskusid end olevat. Alates 632. aastast vältasid muslimite vallutused kaliifideks nimetatud ilmalike ja vaimsete juhtide käsualustena Euroopas, Indias, Kagu- ja Kesk-Aasias ning Hiinas pikki sajandeid. Loomulikult oli ka vallutussõdades vaheaegu, mil “head” kaliifid või ülemvalitsejad üritasid edendada sallivust ning huvitusid islamiusustamata maade teadusest, kunstist ja filosoofiast. Säärased valitsejad panid aluse islamimaailma peamistele ajastutele. Ent need olid üksnes hingetõmbeajad, millele järgnesid alati kõikehävitava usuhulluse ajastud.” (lk 209-210) 

“Selleks et mõista Gandhi iseloomu, tuleb pidada meeles, et ta oli bania, kaupmeeste seisuse liige. Indias on igal kastil oma iseloomulikud moraalsed, intellektuaalsed ja usulised tõekspidamised, mis teevad neist omamoodi sekti. Läänes on India kaupmeestele mõttelaadilt kõige lähemad anglosaksi kveekerid. Seda kasti, kuhu kuulus M. Gandhi, iseloomustavad äärmuslik puritaanlus, range taimetoitlus, metafüüsiliste mõtete ja filosoofilise kultuuri täielik puudumine, mida korvab ülim usuline tundelisus, mis väljendub pühapäevakoolilikus kunstis, mille värvilisi kujutisi võib tänapäeval leida kõikjal. Heategevus on üks neist voorustest, mis küll õigustavad kaupmeeste saamahimu, ent ei lepita ühiskondlikku õiglustunnet. Jäine puritaanlus varjab ebaausust raha- ja äriasjus. Kus iganes nad ka ei viibiks, varem või hiljem läheb kõik indialastest kaupmeeste omandusse.” (lk 315)

Natuke uskumatuna tundub, et kuidas peale kõiki hävitusi muistsest Indiast üldse miskit säilinud on; silmade väljatorkamisest võib vist pikapeale painajaid nägema hakata. Aga vanad india kohanimed on luulelised.

“Seejärel ründas 'Ala'ad-Din raadžputte. Ta vallutas Ranthambbori, Chittori tolleaegse tuntud kindluse. Iga kord, kui kaitsjad olid lootuse kaotanud, korraldati kindluses kohutav jauhar'i riitus. Suurde õõnsusesse tehti tohutu tuli ning kõik naised viskusid leekidesse, et häbisse langemisest pääseda. Seejärel väljusid raadžputid kindlusest ning said ründajate kallale tormates kõik hukka.” (lk 220 – mis mõttes “iga kord”?) 

“Satnamide ülestõus Patiala ja Alwari piirkonnas polnud nii edukas. Satnamid olid sõjakunstis vilumatud talupoegadest mungad. Mogulite sõjavägi sai neist hõlpsasti jagu ning surmas nad kavakindlalt viimseni, muutes kogu piirkonna inimtühjaks.” (lk 252 – tõepoolest, “polnud nii edukas”)

Soomere leiaks siit raamatust oma paleokontaktide teooriale kõiksugu toetavat materjali.

“India aarjalaste keel, vedasanskrit, on üks vanimaid teada olevaid indoeuroopa keeli, milles on säilinud kirjalikke ürikuid, ja millest välja kasvanud keeli endiselt kõneldakse. Sanskriti keel kuulub samasse keelkonda nagu kreeka, ladina, bretooni, leedu, pärsia ja germaani keel. Üksteisele järgnevate sissetungide tulemusena asendasid indoeuroopa keeled järk-järgult draviidi keelkonna (kuhu kuuluvad iidsed tamili, sumeri, gruusia, kreeta, etruski, egiptuse, tuareegi, baski, albaania, peuhli ehk fula jt keeled) mõjud India ja Vahemere piirkonna keeltes.” (lk 40)

Enne ja pärast Aleksandrit oli kreeklastel ikka hullult tegus elu India aladel, vaat kus mehed ikka.

“Samas ei tasu Aleksandri sõjaretke tagajärgi üle hinnata. Sidemed Kreeka maailmaga olid küll olemas, kuid India poliitika, majandus ja ühiskond ei lasknud end neist muuta. Kreeka mõju kunstile ja kirjandusele jäi väliseks ja teiseseks nähtuseks, mis ei muutnud aluspõhimõtteid. India kunstnikud olid püsiva mõju väljakujunemiseks liiga isikupärased, liiga peened ja liiga selgelt välja kujunenud. Kreeka-budistlik kunst on huvitav eelkõige ajaloolise iseärasusena. Sel hübriidkunstivoolul polnud aga mingit mõju Kreeka-Rooma ega hindu kunstile, mis liikusid eri suundades nagu ka nende ülimalt eripalgelised kultuurid. Tuleb ära oodata keskaja ja gooti kunst, avastamaks, et Lääne kunstivormid on põhimõtete poolest sarnased hindu kunstiga. Tegu on fenomeniga, mis senimaani on jäänud seletuseta.” (lk 93-94)

Marie von Ebner-Eschenbach – Aforism on pika mõtteahela viimane lüli (2007)

Järjekordne... lugemisvara. Sest mõelda ei viitsi. Ja suurt ei tsiteeri siin aforisme kirjandusest või meeste ja naiste suhetest. Sest, milleks?

Nõrga inimese kaastunne on tuluke, mis ei soojenda. (lk 8)
Isegi kõige tagasihoidlikum inimene on endast paremal arvamusel kui tema parim sõber. (lk 8)
Sa tahaksid teada, mida su tuttavad sinust räägivad? Kuula, mida neil on öelda inimeste kohta, kes on väärt rohkem kui sina. (lk 18)
Mõõdupuu, mida me asjade puhul rakendame, on meie oma vaimu mõõt. (lk 26)
Isegi kui me meelitusi ei usu, võidab meelitaja meid ometi enda poole. Me tunneme alati teatavat tänulikkust selle vastu, kes võtab vaevaks meile meelepärasel kombel luisata. (lk 28)
Mida lühem usinus, seda pikem päev. (lk 29)
Põhimõtteliselt on iga õnnetus ainult täpselt nii raske, kui raskeks seda peetakse. (lk 31)
See, et teistel inimestel õnne ei ole, tundub meile vägagi loomulik, see, et meil endil seda pole, alati käsitamatu. (lk 32)
Kunst kätkeb allakäigus, mis pöördub kire kujutamisest pahe kujutamiseks. (lk 34)
Kui ööbikud laksutamise lõpetavad, hakkavad ritsikad siristama. (lk 35)
Viljatu on see, kellele ühtki mõtet pähe ei tule; igav on see, kellel on paar vana mõtet, mis talle iga päev uuesti pähe tulevad. (lk 37)
Seisma jäänud kell, mis on iga päev kaks korda õiget aega näidanud, vaatab aastate möödudes tagasi pikale õnnestumiste reale. (lk 40)
Õnnelikud orjad on vabaduse kõige kibestunumad vaenlased. (lk 41)
Ükski koolnu ei ole paremini maetud kui kustunud kirg. (lk 41)
Kui need, kes meile järgnesid, meil enam kannul püsida ei suuda, on nad veendunud, et oleme teelt eksinud. (lk 48)
Me vihkame oma vigu – kui kohtame neid teiste juures. (lk 55)

Ilmar Soomere – Paleokontakt (2011)

Vanad jumalad liikusid ringi tähelaevadega.

Tulnukad korraldasid tuumaplahvatusi. Tuntumad lahinguväljad paiknevad Indias ja Saharas.

Aegajalt on leitud märke ehk kivistisi inimtegevusest või nipsasju ja seda pea 500 miljoni aasta taguste maapõue kihistuste seest.

Miski on liigutanud hiiglaslikke kiviplokke – millede liigutamine oleks tänapäevalgi võimatu.

Tõendeid varjatakse, ent õnneks on üürikesi tähelepanekuid 19. sajandist, mis kirjutavad tõtt.

Ja mõndagi muud, mis selgub ajaloolaste ja eeposte uurimisel.

“Arvestades kaevandatava pürofülliidi vanust, on metallkerade vanuseks pakutud 2,8 miljardit aastat!
Mul tuli mõte – võib-olla miljardeid aastaid tagasi oligi Maa ööpäev (ja seega ka 365 päevane aasta) poole lühem?
Entsüklopeedias (ENE IV kd, artikkel Maa) on viide, et Maa ööpäev pikeneb pidevalt 0,0016 sekundit sajandis. Millal võis siis ööpäev olla poole lühem?
Ööpäevas on 86 400 sekundit, poole lühem ööpäev oleks 43 200 sekundit pikk (praeguses ajasuhtes). Ühe miljardi aastaga peaks ööpäev olema lühenenud juba 16 000 sekundit. 43 200 sekundini jõudmiseks kuluks 43 200 : 16 000 = 2,7 miljardit aastat. Tulemus on lähedane geoloogide poolt pakutud teraskera vanusele – 2,8 miljardit aastat!” (lk 30)

Hiinas olid natuke teistsugused lood:

“Draakoni kirjeldustes on sageli märgitud selliseid iseärasusi nagu – suured silmad (illuminaatorid?), tiibade olemasolu, mürgise tuleleegi väljahingamine (heitgaasid raketist?), tugev mürin, võime enda koju muuta.
Võib oletada, et muistsete kirjelduste tõlgendamisel on segi aetud lennumasina ja tulnuka enda kirjeldused. Nii on mainitud, et draakonid on võimelised inimkeeles rääkima ja nad on inimestest targemad.” (lk 63)

Piibelgi on õigupoolest tulnukatekirjandus:

“Mida Enoki loost arvata?
Enamus tekstidest on pühendatud truualamlikkuse süvendamisele ja judaistlike õpetuste kordamisele. Mõned lõigud aga võivad viidata kosmoselennu kirjeldusele. Ka Jumala enda “pale” on sarnane pigem tulepilvi paiskavale ja suure mürinaga startivale raketile.
Enok polnud ainuke piiblitegelane, keda ufoga sõidutati. Üheks teiseks tuntumaks on prohvet Elias.
/-/
Tõenäoliselt ei surnud ka Mooses mitte ära, vaid viidi ufoga minema.” (lk 78, 79)

Ka muinaseestlastel oli kontakte tulnukatega:

“Mitmed autorid (Eisen, Hiärn jt) viitavad eestlaste “lendmadude” (saksa k – Drachen) kultusele XI sajandil, toetudes Breemeni Aadama kinnitusele. Neile olevat isegi vigadeta sõjavange ohvriks toodud.
Kuidas asi tegelikult oli, ei tea. Kui tõesti mingeid inimohvreid tulnukatele tehti, siis poleks neil surnukehadega küll midagi peale hakata. Võimalik, et tänapäevases ufoloogias tuntud abduktsioonid (vägivaldsed äraviimised) toimusid ka varem.” (lk 89)

Soomere tsiteerimistest on vahel raske aru saada, ajuti ei mõista, kas vahendab muistseid tekste või siis nende uurijate mõtisklusi; sodipodi ühesõnaga. No hea küll, muidugi pole ma sellise teose sihtgrupis.

Mart Juur – 101 Eesti popmuusika albumit (2010)

Raamat tuletab kenasti meelde, et kohaliku popmuusika tundmine algab endal mingisugusest Vennaskonnast ja varasemast pole suuremat aimu ega huvigi, et mida Ruja või Graps või Grünberg on teinud – lihtsalt liiga palju muud on avastada (jah, madalalaubalisus). Aga noh, huvitav on neid varasemate plaatide lühikäsitlusi lugeda. Vanamoodsa inimesena tuleb tunnistada, et üheksakümnendate jaburus ja eksperimenteerimine on takkajärgi lõbustav lugemine. Ent päkapikudisko on hirmus küll, ja need sponsoritega plaadikujundused... rõve.

Ei saa öelda, et Juur esitaks just tasakaalustatud Eesti popmuusika ajaloolise ülevaate – nii on pea pool valikust (ehk 49 albumit) sellest aastatuhandest, ja natuke kaheldav on, kas Lõhmuse iga mõttekam produtseerimine peab just esindatud olema. Nojah, eks samas olegi viimasel kümnendil ilmunud kõiksugu helikandjaid kõige kvantitatiivsemalt. Möödaminnes võiks mainida, et ehk võinuks valikus olla Ans. Andur, Bullfrog Brown, Kago, Kreatiivmootor, Lobsand Dorje, Pastacas või siis sellised 90ndate superreliisid nagu “Sue Darling” või Dallas/Zahir split. Aga onupojapoliitika üle ei vaielda ja tore, et mõnigi nullindate “indieime” välja jäänud (mitte et ma ei saaks aru, et tegemist on Juure igati subjektiivse valikuga, eksole). Igal juhul, lahe chill out lugemine, vahest ehk pisut seksistlik.

“80ndatel tähendas moodne popp süntesaatoreid, elektritrumme ja rütmimasinaid, aga ka riietust ja soenguid, mida ei varem ega hiljem poleks ükski normaalne inimene nõustunud vabatahtlikult kandma. Koguni vuntse ja vurrukesi peeti au sees.” (lk 52) 

“Edastades sõnumit Kurt Cobaini enesetapust, pidas riiklik uudisteagentuur ETA 1994. aasta aprillikuus vajalikuks teatada: “ETA hinnangul oleks popmuusika tasemele tunduvalt kasulikumad olnud Haddaway, DJ Bobo, Pearu Pauluse, Axl Rose'i, Heldur Jõgioja, Bryan Adamsi jne enesetapud.”
Uudisloo autoriteks oli kaks alternatiivse muusikamaitsega praktikanti – Rain Tolk ja Marek Kallin. ETA andis poistele kinga ning maksis Paulusele ja Jõgiojale 25 000 krooni valuraha. Haddaway, DJ Bobo, Axl Rose ja Bryan Adams protesti ei avaldanud.” (lk 95) 

“Nagu kõik korralikud inimesed, nii on ka Lõhmus vana hevifänn. “Disko meeldis mulle aastani 1987. Edasi ma kuulasin hevi, ansambleid W.A.S.P., Iron Maiden, Mõtlik Ruu,” pajatas ta intervjuus SL Õhtulehe ajakirjanik Rainer Kergele, kes polnud kuulnud ansamblist Mötley Crüe, küll aga oli liiga palju “Karupoeg Puhhi” lugenud.” (lk 121)

rada7
bukahoolik
vikerkaar 

Charlie Croker – Tõlkes kaduma läinud (2009)

Kõiksugu inglise keele apsakaid laiast turismimaailmast.

Zürich, Šveits:

We have nice bath and are very good in bed. (lk 12)

Berliini hotelli riietusruumis:

Please hang yourself here. (lk 14)

Tokyo:

Guests are requested not to smoke or do other disgusting behaviours in bed. (lk 17)

Taipei, Taiwan:

If there is anything we can do to assist and help you, please do not contact us. (lk 17)

Jaapan:

You are invited to take advantage of the chambermaid. (lk 24)

Firenze, Itaalia:

Fire! It is what we can be doing, we hope. No fear. Not ourselves. Say quickly to all people coming up down, everywhere, a prayer is a clerk. He is assured of safety by expert men who are in the bar for telephone for the fighters of the fire come out. (lk 26)

Jaapani taksos:

Safety first.

Please put on your seatbelt.

Prepare for accident. (lk 33)

Taiwani šampoonipudelil:

Use repeatedly for severe damage. (lk 39)

Hiina:

Mr Zheng and his fellow workers like to meet you and entertain you hostility and unique cooking technique. (lk 47)

Hiina, kirjeldatakse pannkoogirooga:

Waiter will roll in front of you. (lk 48)

Pildiallkiri Nõukogude Liidus tantsupeo pildi all:

Young men's balls in full swing. (lk 55)

Indoneesia reisibrošüür:

If we are lucky we will see duck boys home, men massaging their cocks on the road, cow boys taking grass. Yes it is a wonderful experience. (lk 63)

Iisraeli lihapoes:

I slaughter myself twice daily. (lk 71)

Poesilt Lovina rannal Balil, Indoneesias:

Feel like shopping?

We have no good things to sell. (lk 71)

Pesumaja Roomas:

Ladies, leave your clothes here and spend the afternoon having a good time. (lk 72)

Jaapani poeaken:

We wish you are Merry Christmas. (lk 74)

Jaapani kokakoola purgil:

I feel Coke & sound special. (lk 79)

Jaapani toidupakend:

This cute mild curry uses 100% Japanese apple and cheerful hamster. (lk 79)

Templis Bangkokis, Tais:

It is forbidden to enter a woman even a foreigner if dressed as a man. (lk 84)

Sõnum Interneti tutvumisportaalis tai naiselt potentsiaalsele partnerile:

I started go aerobic dance, because I am fat. I think, when you come Thailand, you want to see me on slim body! (lk 91)

Venelanna tutvumiskuulutus:

I am looking for an realy educated man who can be joke to himself. (lk 91)

Juhani Aho – Üksi (2011)

Raamat vastamata armastuse harrastajatele, ikka ohked ja alusetud unistamised. Lugu siis sellest, kuidas sariarmujast keskealine mees armub noorde neidu (vist 15 aastat vanusevahet?). Neidis ei lähe just kihevile (miks peakski), aga papi kujutleb eiteamida. No mis sellele ikka järgneb kui mentaalsed kannatused ja Pariisis lulli löömine.

“Seda mõlgutades tärkas minus uuesti lootus. Säie säigme järel keerdus üks võimalus teise ümber ja ma hakkasin ette kujutama, et mu kiri võib vahest veel kõike muuta. Kui ma õieti järele mõtlesin, siis ega Anna ei teadnud ju veel midagi mu tunnete sügavusest. See kõik oli tulnud talle nii ootamatult. Ma polnud ju temaga rahulikult ja tõsiselt rääkida saanud. Pärast mu ärasõitu oli ta ehk hakanud mõtlema ja mind soojemate tunnetega meenutama. Armunu isekusega võtsin veel arvesse temas tärkava kaastunde ja ühtlasi – seda pidin ma endale tunnistama – tema ema ja venna mõju. Aga kõige rohkem lootsin ma oma kirja peale. Sellest näeb ta, kui põhjatult sügav on mu armastus, kuidas ma kannatan ja kui õnnetu ma olen.” (lk 44)

Ausalt öeldes on tekstist huvitavam tõlkija pikk järelsõna Aho eluteest ja loometööst, ikka naiste ja naisteta, kapaga armumisi ja petmisi ja pettumusi. Mees nagu muiste! Ei tasu vist mainidagi, et käesolev raamatki põhineb autori pettumustel. See Sibelius, raisk.

“Ka ma ise käin ringi kui poolunes, nagu näeksin und ja samal ajal seda teaksin ega tahaks ärgata. Meri täidab mind rauge, meeldiva rahuga ja roiutab ükskõikseks nagu looma. Ei sugene ainsatki mõtet ja iga tärganud tunne soikub samas. Ma ei vaja midagi ega looda midagi.” (lk 30)

Clifford D. Simak – Vahejaam (2004)

Kui Asimov ja semud on üsna puised inimhingede lahkajad, siis Simak on selles raamatus hoopis selline soe ja sõbralik ja miks mitte naiivnegi oma peategelaste hingedele elu puhumisega – ja seda nimetatakse pastoraalseks ulmekirjanduseks. Ehk teisiti öeldes flower power tuumasõjaohu vastu. Umbmääraselt võiks tõdeda, et Simakis kajastub külma sõja ja Kuuba kriisi mõjud (raamat ilmunud 1963). Kõrvalt vaadates on Enoch kui mingi külaullike, kes patrab kosmosekontaktidest ja öistest külalistest – ainult et ta ei patra sellest teistele ja külalised tähesüsteemidest tõepoolest käivad. Vaat siis, vaga vesi ja sügav põhi.

Lugu siis selline. Ameerika kodusõjast tagasi tulnud mees osutub korraga UFOmeeste poolt äravalituks ehk siis meheks, kes hoiab töös kosmosereisijate transiitjaama. Mis sellega kaasneb? Esiteks ekstravagantsed sõbrad. Teiseks see, et seal üliturvatud kõrvalises kandis taluhooneks maskeeritud transiitputkas mees ei vanane, aga kui väljas käib, siis vananeb inimlikult (no ta ei käi päevas rohkem väljas kui tunnikese). Niisiis möödub vahelduva eduga sada aastat, Enoch näeb ikka välja kui kolmekümneaastane ja on olnud tunnistajaks vägagi kummalistele transiitreisijatele. Ent siis algab päev kus asjad kisuvad vägagi nihu. Nimelt on sooritanud CIA tulnukalaibaröövi. Ja hull tüdruk kisub ta naabritega tülli. Ja imaginaarsed varjuinimesed jätavad Enochi maha. Ja üleüldse ähvardab puhkeda Maal kolmas maailmasõda. Nukker ja asine Enoch käärib käised üles ja püüab probleemidele lahendust leida. Raamatu lõpp läheb päris seebiseks või campiks.

Aga siiski, tore lugemine, vaheldusrikas, pastoraalne.

“Kui ma üritan tulevikku vaadata, näen ma seda, kuidas galaktika paari tuhande aastaga üheks suureks kultuuriks kokku kootakse, kuidas galaktikast saab üks üleüldise üksteisemõistmise ala. Otse loomulikult jäävad alles kohalikud ja rassilised variatsioonid, nii see peabki olema, kuid neist kõigist saab ülemaks sallivus, millele rajatakse midagi taolist, mida tahaks meeleldi nimetada, vennaskonnaks.” (lk 230)

ulmekirjanduse baas

Banana Yoshimoto – Hardboiled & Hard Luck (2006)

Esimene lugu “Hardboiled” on lesbivärgist ja surmast, teine lugu “Hard Luck” siis surmast, lähedusest ja armastusest. Mälupiltide ja unenägude proosa, lihtne õhuline tekst ränkade teemadega. “Köök” on selle kõrval üsna elujaatav raamat.

Hiljuti jäi ühe teise jaapani autori ingliskeelne tõlge pooleli, sest... tegelikult pole vist eriti mõttekas lugeda teksti läbi kahekordse tõlke (nt siis jaapani-inglise-eesti), liialt palju ümbertõlkimist, eksole, kaob usaldus teksti autentsusest, liiga palju eelinterpreteerimist. Ja miks siis küll seda Yoshimoto raamatut küll lugesin, ei tea, juhuslik meeltesegadus pikal rongisõidul (ilma piilupardi ja muude sulelisteta).

Andrei Balabuhha – Eelkäijad (1978)

“Hauakaevajad” võiks olla Alieni-filmide eelkäijaks – korraga siseneb kosmosesüsteemi kosmoselaev, mis ei vasta ühelegi kutsungile ja triivib vaid ühtlases tempos läbi maailmaruumi. Asja saadetakse uurima asjamehed, kes on volitatud teatama peale esmast vaatlust, et tegemist on vana tähelaevaga, mis pärit meie süsteemist, suisa ajalooline vaatamisväärsus. Targad pead selgitavad välja, et see laev on ju see, mis esimesena uuris üht salapärast planeeti, kust ei nemad ega keegi hilisematest uurijatest pole naasnud. Mida teha, uurida või konserveerida või hävitada see lendav hollandlane, potentsiaalne õuduste kolle? Vana kosmosekaru võtab vastutuse endale ja...

“Blondiin hakkas rääkima. Tema hääl vastas figuurile: tugev, mahlakas, sügav – selles oli midagi... midagi... rubenslikku. Kuid ta rääkis arukalt: kokkusurutult, selgelt, võib-olla isegi kuivalt.” (“Hauakaevaja”, lk 27)

See vast ongi kogumiku parim tekst, teised jäid pisut uimasemaks või intelligentsemaks. Lugedes on sutt tajutav selline tuleviku nõukogude mentaliteet, ikka rahvaste sõprus ja progress ja varustusosakonnaga tuleb sõbramees olla. Eks sci-fi tõlkimine tähenda ka sõnavara loomist (tulevikumuusika!) või unarsõnade kasutamist, siingi huvitav vaadata väljendeid, mis pole siiski laiemasse kasutusse jõudnud. Ja no süütute silmadega on lõbus säändseid lauseid lugeda:

“Veidi vanem kui neljakümnene Baglai oli säilitanud õblukese tütarlapse välimuse, ja Šorak ei suutnud teda kuidagi ette kujutada seal, Sheilal, Tulise Purske ajal, mis tegelikult oli naisest esimehe teinud...” (“Valik”, lk 41)

“Aga Baglai palus, ja ta polnud mitte üksnes nõukogu esimees, ta oli ka naine, sõstrasilmne naine, ja Šorak ei suutnud talle vastata nii, nagu vastanuks Samohvalovile.” (“Valik”, lk 43)

ulmekirjanduse baas
sadama 5 (kr)ahv

Mare Kõiva – Eesti loitsud (2011)

Vanasti võis õhtustel ristteedel ikka päris agar ravimine käia – ja kõik see pidi ometi toimuma salaja. Või no üleüldse oli pop naabritelt õnne ärastamine. Suurt ei kahtle, et leidub inimesi, kes hakkavad seda raamatut ravitsemiseks kasutama. Miks, ei tea.

Kui täidega probleeme, tasub tähelepanu pöörata sellisele loitsule:

Selle Isanda nimel, kellega teie olete tullu,
selle Isanda nimel minge.
(Rõngu khk)

(lk 28)

Prussakavastane võitlus:

Prussakas seotakse pika nööri otsa ja terve perekond “tassib” prussaka õuest välja, üteldakse:
Tule järele, tule järele!
Keegi ei tohi seal juures naljatada ega naeratada.
(Tõstamaa khk)
(lk 33)

Hakkidega suhtlemisest:

Karjuvad hakid elumajade lähedal, on surma oodata.
Sellepärast hüütakse hakke nähes:
Kuradi hakid, jääge vait!
(Tallinn)
(lk 47)

Kalameest nähes:

Kalurit nähes peab lausuma:
Kas Peeter kodus?
Siis on kaluril hea kalastamisõnn, sest Peetrus püüdis ka kalu.
(Mustjala khk)
(lk 106)

Kellelegi head soovides võiks öelda nii:

Jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgaks,
tarka meelt pähe, hääd sõnad suhu!
(Otepää khk)
(lk 154)

Vihje juuksearendusest:

Kui juukseid lambaraudadega, millega just lammast on niidetud, lõigata, siis õue jooksta ning hüüda:
Nii pikaks kui mets!
Kasvavad juuksed pikaks.
(Väike-Maarja khk)
(lk 192)

Marutaudi vastu:

Kurat avita minno!
Pästä minno hädast, ma anna sulle kõik oma ihu ja hinge.
(Urvaste khk)
(lk 243)

Mida teha, kui lapsel kõhuvalu?

Kui lapsel on kõht haige, siis on hea teda järgmiste sõnadega pobisedes laval vihelda:
Tere, saunakene, tere, vihake,
tere, leheke, kallis kaevuveeke!
(Palamuse khk)
(lk 262)

Peavalu on võidetav (kord aastas):

Esimest korda pikse müristamist kuuldes peab kolm korda kukerpalli heitma, siis ei hakka selg valutama. Ka peab kiviga otsaette lööma, öeldes:
Minu pää kõvaks kui kivi, siis ei hakka pää valutama.
(Vastseliina khk)
(lk 273)

postimees
päevaleht

Täheaeg 9: Joosta oma varju eest (2011)

Täheaja sari on saanud hea kaanekujunduse rea peale, mis teeb mind peaaegu õnnelikuks. Põhimõtteliselt võiks seda numbrit nimetada eesti naisulme kogumikuks, mis on vahelduseks enam kui tore, sest kui palju ikka eesti ulmes naisautoreid tekste paberile saavad (muidugi, 4 autorit ei anna just kogumiku mõõtu). Isegi Tänavi tekst on võrdlemisi romantilisel lainel, ja üllatus-üllatus, leidub üks autor, kes ületab suurmeistri siinse teksti splatterlust.

Triinu Meres “Joosta oma varju eest” - et siis nö hea ja kurja võitlus, jumalik ja kurjus on pea bakteriaalne nakkus (vist). Heas mõttes naiselik ulme, nii parematel kui halvematel tegelastel on oma hingevalu ja kergelt emalikud tunded (deemon!). Mõneti ehk hyperionliku meeleoluga. Värskendav, et lõikaja ja üliku vahel ei puhke tundlemist (või sain valesti aru?), ja noh, ega deemoni väljaajamine siis kerge ole. Meres valdab ilukirjanduslikku väljendumist, ent ühtlasi meeldib ka tegelasi nimedega üle külvata, mis lugemisel tekitab natuke segadust (või siis – nõuab süüvimist). See jutustus võiks vabalt olla paar peatükki romaanist, või kuidas?

Kadri Pettai “Muna” - et siis humoorikas ökoulme, tore lühilugu tuleviku Euroopast, kus käib kaubitsemine teleporteerimise abil. Ja üks hetk ei tööta enam fail, millest Euroopa Toidupank tootis kanamunasid. Lahendus peitub ehk... Eestis, mis on midagi muud kui praegune rikkuse ja õnne paradiis. Nimelt on siin ärganud ellu kunagine IME programm ja seda siis maailma rikkurite abil, kes käivad siin peenart rohimas ja lambaid pügamas.

“Üsna varakult olid eestlased ära tabanud niši, mis tõotas suurt tulu – nad müüsid Euroopa rikastele seda, mida mujal nappis: võimalust ise midagi kasvatada ja ise midagi meisterdada. Algul väike äri üha paisus. Kuvandi huvides lõpetati kõik regulaarlennud, säilitati vaid hõre laeva- ja rongiliiklus. Kehtestati viisarežiim, mille tingimustele väga vähesed vastata suutsid.” (lk 61)

“Jah, eestlased olid leidnud kullasoone – nad lasid kogu maailma rikastel maksta roppu raha selle eest, et eestlased lubaksid neil tööd teha. Tuli rikas, elust tüdinud Londoni ärihai, palus luba veidi lambaid pügada. Eestlased lubasid armulikult, tingimuseks aga seadsid, et klient maksaks. Maksaks palju. Sai ärihai lamba pügatud, võis ta koju minna – aga vill jäi Eestisse. Seda tuli kraasima, ketrama ja taimevärvidega värvima mõni teine ennast või elu mõtet otsiv rahatuus. Sama kehtis kõige kohta, mida Eestis toodeti. Täielik ekspordikeeld oli algul kehtestatud vastuseks Euroopa liidu embargole, mis oli osutunud tõeliseks ärinipiks. Meil ei ole ühtki teie jaoks igapäevast kaupa! Meil on kõik kohapeal kasvatatud ja kohapealsest toorainest kohapeal tehtud! Meiesuguseid maailmas rohkem ei leidu! Me ei taha teid siia! Ei, mitte mingisuguse raha eest... või kui, siis õige natukeseks...

Ja rikkaid leidus. Eestist lahkusid nad palju vähem rikastena, aga teadmisega, et neil on Eestis peenramaa, rukkipõld, lambakari või kangasteljed, mida nad küll koju viia ei või, kuid mida nad kõige varem poole aasta pärast taas külastada tohivad.” (lk 63)

Eestisse saadetakse eesti juurtega kuller, et see varastaks Missost ühe muneva kana (sest linnugripijärgses maailmas peaks olema kanad maha notitud), mille järel Euroopa Toidupank saaks taas luua munafaili munalaadse olluse masstootmiseks. Mees jõuab Eestisse, mekib rahvusroogi ja vaatab rahvariietes inimesi, kes sõidavad sportautode või hobuvankritega. Ta rändab Missosse sugulaste juurde ja kuuleb kõrvalaias kukke kiremas... Kas kulleris tärkab eestlus? Või päästab ta Euroopa? Ei ütle. Korralikult kirjutatud lugu, igati vaeva nähtud ja selge see, et siin ei tasu hambad ristis näpuga tõenäosusteooriat taga ajada. Tore.

Maniakkide Tänav “Ajudega töötajad” - paralleeltekst “Võõra laip” ilmus jutukogus (mis on vast siinse teksti toorem variant; nt samad dialoogid lk 70-71 ja “Euromandis” lk 41). Ehk siis naine, kes peab end laste ja mehe pärast müüma... seekord küll aurutõllas vampiiridele verd andes (aurupunkvampiirõudukas?), lapsed on suureks kasvanud ja abikaasaks kehaliselt hääbuv geenius, kes tegeleb DNA ja muude uuringutega. (Kõiksugu erinevused ja paralleelid “Võõra laibaga”.) Rõõmustav, et tegevuspaigaks jällegi Maarjamaa, lõbus on lugeda vampiiridest nimega Ilmar ja Hõrnas. Iseenesest nagu romaani avapeatükk, et mis küll saab lastest ja vanemate armukolmnurgast (inimene+vampiir+zombi?) edasi ja milline slayer küll pojast saab (tekib kerge allusioon “Nekromandi kombel” tekstiga). Öö ja päev varase Tänaviga, millise hoolega siin juttu veeretatakse, olustikku ja karaktereid ehitatakse.

“Kunagi oli see mõnus olnud. Erutav, salapärane. Nüüd enam mitte. Aastate jooksul hakkas Kaarin mõistma, et vampirism on nähtus, mis laastab kõik, kes sellega kokku puutuvad. See ei mõju mitte ainut doonori psüühilisele tervisele ja tema inimväärikusele, vaid samavõrra hävitav oli vereostmine ka vampiiridele. Kui alguses on neis veel inimlikkust, püüavad nad vere saamiseks olla elavate moodi, arutlevad ja mõtlevad, meelitavad kellegi endale abikaasaks, jahivad noori naiivitare. Neil on motivatsiooni mõelda, pingutada. Kui nad aga otsustavad hakata mingil põhjusel raha eest verd ostma, siis see on allakäigu esimene samm. Ei pea enam mõtlema. Ei pea pingutama. Viimaks on nad lihtsalt nagu masinad. Püüavad vaid hinges püsida, suutmata enam taibata, et nad ei ela selleks, et verd imeda, vaid imevad verd selleks, et elada.” (lk 75-76)

Tea Roosvald “Nõiamoori Miisu” - naistekas üleloomulike elementidega, tutvus naise hinge- ja kehaelu argipäevaga. Natuke arusaamatuks jääb see nõia värk (kuidas siis korraga nii müstiline), aga noh, mingil moel see sobitub tänapäeva eluoluga. Jällegi, korralikult kirjutatud tekst, kus sarnaselt Pettaiga ei voola veri.

Ülle Lätte “Udriku küla naised” - lastekirjanik on selles numbris kõige vägivaldsema palaga, etnoõudus vanduvate külaeitede ja monstrumiga, kes korralikult ja tihedalt rapib elusolendeid, ikka silmad välja ja need järgmise ohvri uksele ja mis kõik veel. Eided on naturalistlikult löövad ja mõni noorem filmitegija võiks siit lööva splatteri kokku vehkida. Sest mõelda vaid, sügisõudus vanakeste külas, vihased eided võtavad hangudega kohtumõistmise enda kaela jne. Kahtlemata kogumiku üllatavaim tekst, autori tutvustust lugedes midagi sellist küll ei oodanud.

““Sa kärnane persevest, sa peletis! See oli minu ja Ennu pulmakink!” röökis Marta. “Ma raiun su pealuu tükkideks! Siit sa eluga ei pääse!” Läbisegi kostis kiljumist, rõvedat sõimu ja kisa. Meeli, kes oli kukkumisest pisut toibunud, võttis hoogu ja lajatas monstrumile lagipähe. Naised olid marus ja hullunud. Hirm tegi tugevaks. Taganemisvõimalust enam polnud, seda teadsid kõik. Nüüd sai ainult võita. Naised tunglesid ümber monstrumi, teda pekstes ja materdades. Ka sissetunginu ei pühitsenud olukorda. Kostis riiete kärinat, kui ta ühe või teise ründaja riietesse küünised sisse lõi.” (lk 156-157)

Jeff VanderMeer “Hanoveri parandamine” - hea näide sellest, miks romaan on parem kui lühijutt, mis on kui referaat või kokkuvõte võimalikust raamatust, on mingi üldine mull, aga kui palju võinuks veel lahti kirjutada. No tegelt ei viitsi sellest loost kribada, eelnevad eesti autorite tekstid olid küllalt intrigeerivad.

Täheaja lõpetab Veskimeesi artikkel, kus ta soovitab oma tekste mitte lugeda, ja tõepoolest, miks mitte.

päevaleht

ulmekirjanduse baas