Amal El-Mohtar – Truth About Owls (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Lugu, mida otseselt ei ootaks sellisest antoloogiast, aga küllap peaks see illustreerima, et SFF võib olla omal moel poeetiline ja hingestatud ning igati inimlikest probleemidest. Lugu siis sellest, kuidas Liibanoni sõjapõgenikust tüdruk põeb uuel kodumaal Inglismaal identiteedikriisi. Segadus, et kes ta on, millised on ta õiged juured. Ta tunneb endas pulbitsevat mingit jõudu, millel on pigem negatiivne väljund, see põhjustab halba lähedastele – ent samas hoiab klassikaaslasi eemal. Ühesõnaga, igati eksistentsiaalsed probleemid.

Tüdrukus tekitab segadust ka tutvumine keldi mütoloogiaga, mis omaltpoolt justkui illustreeriks seda, kuidas tüdruk end tunneb (öökull, kes on lilledest kokku pandud, ehk siis ebaloomulikul viisil koostatud elu). Eks muidugi võiks mõttes arutleda, kas algklassides õppiv tüdruk saab nii kõrgelennuliselt arutleda ja enda abitust tunda, aga selge see, et traumaatilised kogemused ei voola niisama mööda külgi maha. Aga jah, peale teatud eksootilise võlu on raske sellest loost midagi huvitavat leida.

John Joseph Adams – Operation Arcana (2015)

Kui lugusid eraldi hinnata, oleks käesolev military fantasy antoloogia üsna keskpärane. Ent sentimentaalsetel põhjustel hindaks seda kogumikku pigem heaks – meelepärane teema, tutvumine mitmete mulle täiesti tundmatute autoritega ning, noh, raamatu välimus ja teostus on igati korralik (eks hiljuti oli Strahani antoloogiaga vist samamoodi). Aga jah, siin ei leidu minu jaoks oigamapanevalt löövat teksti, ent mulle mittemeelepäraste lugude puhul on arusaadav, et tekst ise pole jura, vaid lihtsalt mulle ei lähe peale. Võibolla olen liialt heatahtlik, aga lugudele antud hinnetest on näha, et kõik tekstid on üsna võrdsed (ehk oleksid hinded vähe teistsugused, kui lugenuks raamatu ühe raksuga läbi, mitte et nüüd takkajärgi hinnanuks).

Kogumikus siis 16 lugu 17 autorilt. Varem olen lugenud 4 autori tekste, eks tasapisi saab teiste kirjutajate puhul niisamuti kogemust täiendada. 9 loo puhul mees- ja 7 loo puhul naisautorid, keskmiselt võttes on naisautorite tekstid õrnalt paremad. Esindatud on tänapäeva ja lähiajalukku paigutuvad lood, leidub alternatiivajalugu, on padufantasyt ja üks lastekirjanduse klassika töötlus. Humoorikaid lugusid on pigem vähe, ühe teksti puhul (Green) olen vist ise kõiksugu irooniat endale ette kujutanud (autoritega on kogumiku autoritega intervjuusid teinud üks veebileht, lingid neile iga postituse juures). Eks siin ole ka ameerikakeskseid lugusid, aga selle kannatab ära. Ja noh, enamasti ei sumpa tekstid verelompides.

David Klecha & Tobias S. Buckell “Rules of Enchantment” 5/10

Jonathan Maberry “The Damned One Hundred” 4/10

Genevieve Valentine “Blood, Ash, Braids” 4/10

Elizabeth Moon “Mercenary's Honor” 6/10

Django Wexler “The Guns of theWastes” 5/10

Yoon Ha Lee “The Graphology of Hemorrhage” 4/10

Weston Ochse “American Golem” 5/10

Myke Cole “Weapons in the Earth” 4/10

Ari Marmell “Heavy Sulfur” 5/10

Tanya Huff “Steel Ships” 5/10

Carrie Vaughn “Sealskin” 5/10

T.C. McCarthy “Pathfinder” 4/10

Glen Cook “Bone Eaters” 5/10

Simon R. Green “Bomber's Moon” 6/10

Seanan McGuire “In Skeleton Leaves” 6/10

Linda Nagata “The Way Home” 6/10

T.C. McCarthy – Pathfinder (Operation Arcana, 2015)

Seekordne jutt leiab aset Korea sõja ajal, kus siis põhjakorealaste ja hiinlaste poolel tegutsevad salaja sellised spirituaalsed sellid, kes juhatavad surijaid, ee, paremini teispoolsusesse. Ent nagu selgub, on ameeriklaste vägedes tegutsemas omakorda miski deemon! Ja see deemon jahib neid spirituaalseid teejuhatajaid ning ligipääse korealaste ja hiinlaste teispoolsusesse. Et siis kerkib küsimus, et kuidas pääseda sellise elaja küüsist?

Nooh, eks huvitav on see, et valitud on selline konflikt ja osapool; tundmata korea ja hiina uskumusi ei oska öelda, kui palju see lugu neil põhineda võiks. Eks on selline emotsionaalne tekst, kangelaseks on noor neiu, kes peab korraga sellise deemoniga laatsaretis kokku puutuma – ja seda oma hea sõbranna lahkumise puhul.

K.J. Parker – I Met a Man Who Wasn't There (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Esmatutvus Parkeriga oli igati meeldiv, ning seegi lugu on päris mokkamööda. Tegemist siis humoorika kelmilooga, kus peategelane tahab õppida maagilt tasu eest nõiatrikke – et siis saab (nagu lubatud) läbi seina kõndida ja aega aeglustada ja silmavaatega inimest tappa. Õpetajaks on raamatunohik, kes ei paista oma palgatöösse just ülemäära entusiastlikult suhtuvat. Noh, ilmsetest kahtlustest hoolimata surub kelm oma õpisoovi peale ning peale teatava rahasumma maksmist saab mõned õppetunnid. Mis on õige... kahtlased. Paistab, et maagi puhul on tegu niisamuti petturiga, kes siis lihtsameelsetelt raha välja pumpab. Kuid peategelane pole selline kergeusklik, tema on lapsepõlvest saati osalenud kõiksugu kelmustes ja pätitegudes. Ja peale kursuse lõppu nõuab ta õiglust, mille peale maag vaid mühatab ja viitab sellele, et midagi pole võimalik tõestada. Seejärel kelm... ja maag pistetakse... jõutakse kokkuleppele... kuid seejärel põgeneb... kelm saab viimase võimaluse... mille järel... Jälle... aga tasu on hea.

Ühesõnaga, tore lugu. Kelm püüab maagil naha üle kõrvade tõmmata, aga võta näpust, pealegi, et midagi on ta maagilt siiski õppinud... kuid see õpitu on surmanuhtlusega karistatav. Ning nii on kelm munepidi pihus. Viis, kuidas Parker napilt ja särtsuga seda lugu jutustab, on ikka päris mõnus. Muidugi, kelmilugu pole fantasys iseenesest miski haruldus, ent kui on stiili selle jutustamiseks, siis see on hea. Ühesõnaga, kui soovid lugeda Abercrombie laadist midagi helgemat, paistab päris hästi sobivat Parkeri leebe küünilisus. (Ja tuleb välja, et autor kirjutab comic fantasy romaane Tom Holti nime all, niipalju siis...)

Myke Cole – Weapons in the Earth (Operation Arcana, 2015)

Kogumiku tüütuim lugu on siin ühtlasi kõige pikem tekst – juba esimestest lehekülgedest peale ootad, et võiks nagu minna huvitavamaks, aga ei, jätkub see üldine joru. Kusjuures tuleb ausalt tunnistada, et iseenesest pole tekst halb ega labane või totter; lihtsalt ei hakka minu puhul tööle ja kõik. On ports härjapõlvlasi (“goblin”?), kes on langenud teiste härjapõlvlaste kätte vangi. Sitt olukord, vangistatuid piinatakse ja neilt uuritakse, kus peituvad nende hõimlased. Vangidel on ühtlasi kaasas kariloomad, kelle eest nad peavad hoolitsema – nomaadide värk, kui pole kariloomi, pole neil härjapõlvlastelgi pikka pidu.

Eks siis kuhjuvad draama ja probleemid, ühtlasi tahab üks kariloom poegida, aga sellistes oludes... ootaks loomabeebit hukk. Ja see oleks neile nomaadidele ennekuulmatu. Lõpuks saavad vangistajad selle, mida tahavad, ning vangidel on hõimu saatuse pärast vesi ahjus. Jne. Nagu intervjuust selgub, oli autori plaan kirjutada militaarse konflikti mõjudest nö tsiviilelanikkonnale.

Tšapajev, Petka ja Anka (2015)

“Lapsed, mida te teate Vassili Ivanovitš Tšapajevist?”
“Anekdoote!”
(lk 33)

Väike valik anekdoote. Nagu ikka, on postitusest välja jäänud mitmesugused rassistlikud või seksistlikud (sellest siis Anka vähene esindatus) tekstid, või igasugu fekaalinaljad. Võrreldes Rževskiga on Tšapajevi naljad ehk laiema kasutusalaga, vaimukamadki; kuigi ikka tekib küsimus, et millised hingelised probleemid küll nende anekdootide tarbijatel sisimas on (samas, eks siinkirjutajagi süüdi nende lugemises).

Seisab Petka vahipostil. Kuuleb kedagi tulemas ja karjatab: “Seis, tulistan!”
Tundmatu hääl: “Seisan!”
Petka: “Tulistan!”
(lk 39)

Kännul istub Tšapajev ja saeb tuumapommi.
Tema juurde astub Petka ja küsib: “Miks sa seda pommi saed? Äkki plahvatab?”
“Oh, pole hullu, mul on teine veel.”
(lk 58)

Tšapajevi väeüksus saab soomusrongi, mille peal on ka raadiosaatja.
Petka tahab hästi tark välja paista ja küsib: “Kas see raadiosaatja on lampidel või transistoritel?”
“Sulle, juhm inimene, ütlen veel kord “raadiosaatja on soomusrongil”!” vastab Tšapai.
(lk 63)

Petka astub staapi ja näeb, et Tšapai istub mõtlikult toolil ja mälub midagi, suunurkadest nirisevad aga mustad vahused nired.
Petka kohkub ära: “Vassili Ivanõtš! Mida sa teed?”
Tšapajev sülgab suu tühjaks ja ütleb: “Ma pesen sokke.”
“Aga miks sa neid suus pesed?”
“Siis saavad hambad ka puhtaks.”
(lk 86)

Petka satub kodusõja ajal sadistide kätte vangi. Paari kuu pärast saab põgenema ja naaseb oma väeossa.
Tšapajev ilgub: “Noh, Petka, kas sind piinati seal ikka korralikult?”
Petka: “Mitte just väga... Tahad, näitan?”
Vassili Ivanovitš nõustub. Petka viib Tšapai tööriistakuuri, keerab ta munad kruustangide vahele ja lahkub. Mõne aja pärast tuleb tagasi suure saega.
Tšapajev: “Kas sa, elajas, kavatsed saagima hakata?!”
Petka: “Oh ei, Vassili Ivanovitš, saagima hakkad sina, aga mina lähen pistan kuurile tule otsa...”
(lk 98)

“Kuule, Anka, miks Petkal nii kohevad, ilusad ja lokkis juuksed on?” uurib Tšapajev.
“Ta peseb juukseid ju munaga,” vastab Anka.
“No on alles akrobaat,” imestab Tšapajev.
(lk 105)

Petka ja Tšapajev satuvad valgete kätte vangi. Nad kuulatakse üle ja öeldakse, et kui nad tunnistavad kõik üles ja räägivad suu puhtaks, saavad vabaks.
Petka räägib kõik sõjasaladused ära ja pääseb vabadusse.
Tšapajev ei räägi midagi. Iga päev toimuvad ülekuulamised, teda hirmutatakse, piinatakse, aga ei midagi – Tšapajevi suu on lukus. Lõpuks visatakse ta üksikkongi tagasi.
Ühel õhtul läheb vangivalvur Tšapai kongist mööda ja kuuleb, et Tšapajev räägib omaette. Jääb terasemalt kuulatama ja piilub sisse. Tšapajev taob pead vastu seina ja halab: “Neetud skleroos! Midagi ei mäleta! Nii võidakse ju ära tappa!”
(lk 111)

Tarre astub rõõmustav Petka: “Tead, Vassili Ivanovitš, ma lõin kärbse ahjuroobiga maha!”
“Petka, aga kust sa roobi leidsid?”
“Seal ahju juures seisis!”
“Teeme nüüd nii, Petka, et kui sa veel minu sokke ilma küsimata võtad, siis murran su püksid tükkideks!”
(lk 125)

“Vassili Ivanovitš, poisid püüdsid kinni vaenlase spiooni. Poome ta üles.”
“Ei mingil juhul! Võllapuu otsast võib ta näha meie diviisi paiknemist.”
(lk 139)

“Sõjaväeakadeemiasse astumisel küsitakse Tšapajevilt matemaatikaeksamil: “Kui palju on ½ + 0,5?”
“Tunnen, et üks liiter peaks olema, kuid tõestada ei oska.”
(lk 218)

Tšapajev seisab künkal ja jälgib horisonti. Järsku märkab, et valged ründavad.
“No on raisad!”
Vaatab vasakule: “Värdjad!”
Vaatab paremale: “Jätised!”
Vaatab seljataha: “Tõprad igal pool! Petka, meiega on jokk!”
Aga Petka vaatab ja kuulab aupaklikult. Lõpuks õhkab hardalt: “Strateeg!”
(lk 311)

Simon R. Green – Bomber's Moon (Operation Arcana, 2015)

Lugu, mille maailm on nii totter, et muutub viimaks päris lõbusaks ja omamoodi huvitavakski. On Teine maailmasõda ja briti lennuvägi on valmis lendama Dresdenit maatasa pommitama, ning ootavad preestreid, kes peaks lennukitele asuma. Lennukid on vähe teistsuguse sisustusega kui muidu nende sõidukite puhul, nimelt on sisemus kaetud piiblitsitaatidega täidetud lehtedega. Ja preestrit läheb vaja selleks, et nad kutsuksid (või avaksid kanalid) lennukitele kaitseks... taevased inglid. Nimelt on Teise maailmasõjaga ühinenud ka taevalikud jõud – peale seda kui kaotusseisus natsid kutsusid endile appi Põrgu jõud (sest Taevas keeldus neid aitamast). Ja kui osaleb Põrgu, peab osalema ka Taevas (vahepeal illustreerib pommituslennukiga kaasa “lendav” ingel seda, miks käesolevat inimestevahelist konflikti ei või lahendada inglite ja deemonite vahelise madinaga), tasakaal peab valitsema.

Et inglid on teadagi enamvähem positiivsed (kuigi üsna elukauged), siis sellevõrra hullemad on deemonid, kes nõuavad natsidelt abistamise eest suurel hulgal inimohvreid. Kuna sõjavangid ja juudid on deemonitele ohvriks toodud, kasutasid natsid nüüd sakslasi ohvriannina – Dresdeni puhul ongi neil plaan seal elavad inimesed riituseohvriks tuua. Süsimusta huumorina on brittide pommitamise üheks eesmärgiks päästa linna elanikkond põrgust, et dresdenlased pommirahe läbi taevasse pääseksid.

Lennuvägi jõuab sõjategevuse ja deemonite laastatud kontinendi kohal lennates lõpuks Dresdeni ja puhkeb võitlus inglite toetatud briti õhuväe ja deemonitega tugevdatud natside õhutõrje vahel. Brittidel õnnestub suurtest kaotustest hoolimata linn maatasa põletada. Ja nii edasi, kõigest ei saa siin kirjutada.

Ühesõnaga, algselt tobe ja läila maailm muutub jutu edenedes üha süsimustemaks huumoriks, tekstist on raske kedagi inimlikult positiivset leida (eks need brittidest õhuväelased on ka pigem karikatuurid). Võibolla lugesin mittekristlikus vaimus (autori intervjuust ei oskagi suurt midagi arvata), aga lõpuks moodustus minu jaoks päris irriteeeriv tekst, mida ei osanud üleüldse oodata. Meeldiv üllatus.

Jonathan Maberry – The Damned One Hundred (Operation Arcana, 2015)

Monumentaalne lühilugu. Tõepoolest! Punase Värava valvureid on ootamas hukatus – Värava poole on tulemas enneolematult suur vaenlaste armee, sada tuhat meest ja hulk piiramisvarustust. Sellist jõudu pole Värava kaitsmisel kunagi kohatud ja on selge, et nii Punane Värav kui ka selle kaitstavad maad ja inimesed pühitakse lähipäevadel ajaloo prügikasti. Paratamatu häving on ees!!!

Värava kaitsjate ülemusel on veel viimane õlekõrs, mis võiks neid päästa vallutajate hordidest. Ent selleks tuleb pöörduda Punase Värava lähedal paikneva päikese eest peidetud kindluse üleloomulike valitsejannade poole, et nemad ühineksid kaitsjatega... ja selle käigus päästaks muuseas ka iseend – sest nagu selgub, on see vallutajate armee niivõrd nurjatu loomuga, et on rünnanud vallutatud maadel nende ebajumalannade teisi kindlustusi ja need kogunisti hävitanud! Oo, oo, hirmus! Ja Punase Värava kaitsja tuletab ühe hirmutava ja hävitava abinõu, kuidas need ebajumalannad saaksid inimesi muuta...

Siis selline tõsine ja lühike fantasy kangutamine, elust suurem hetk, otse Viimaste Kangelaste Ajastust! Lugemise puhul üsna unustamiskõlbulik.

Ben Elton – Tagasi minevikku (2015)

Et siis, alternatiivajaloost pungis raamat sellest, mis juhtunuks siis, kui keegi tulevikust püüaks ajarännu abil ära hoida 1914. aastal alanud maailmasõda ja sellele järgnenud ajalookäike. Siinses versioonis on plaan säästa Franz Ferdinand atentaadist ja seeasemel tappa Saksa keiser, kes oma sõjaka käitumisega õhutas suurriike konfliktini (nii leiavad plaani koostajad). Mõeldud, tehtud. Peaaegu. Raamatu lõpus selgub, et... et... see on põhjustanud soovitust hoopis teistsuguse tulemuse. Ja mitte ainult... aga ei saa lõppu paljastada. Igal juhul, mineviku muutmine, see peaks olema kategooriliselt keelatud. Vist.

Eltoni loodud tekst on üsna kurikaval ning selles peituvad mitmed salakarid selguvad alles lõpu eel (no vähemalt mulle). Autor valdab lugeja paelumist, iseasi, kas keskmise bestselleri lugemine annab sügavat elamust (ohjah, mis üldse annab?). Või ma ei oskagi öelda, igal juhul jäi mulle mingil põhjusel loetavaga distants. Jah, peategelane on igati traagilise minevikuga, ja see, kuidas see seostub ta ajarändemissiooniga, on veelgi koletum. Jah, need ajaloovisioonid, mida läbi mängitakse, need on päris jubedad (õigemini väga jubedad). Kuid tundub, et tegemist on autori kalkuleeritud kirjutamisega, siit ei lõhna vastu autorilt endalt pärinevat verd, higi ja hullust. On selline... hästi tehtud kirjandus laiale lugejaskonnale. Ehk olen ebaõiglane, lihtsalt see lugemine läks seekord niimoodi.

Alastair Reynolds – Ascension Day (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Ulme nagu muiste – tegevus toimub määramatus kaugtulevikus, on üüratult suur kaubalaev, mis tuhandeid aastaid kaubelnud eri tähtede vahel (alati on võimalik kellelegi midagi pähe määrida), kraps kapten, kes ajab asju kohalikega (kui vaja, siis aastakümneid) ja tema tegelik ülemus / omanik, kes / mis elutseb või hiberneerub selles üüratus kaubalaevas.

Tekst on pigem kui mõne romaani avapeatükk, nelja lehekülje jooksul avanevad üha järgmised kihid ja vaikselt tekib häiriv küsimus, et millega see kapten ja olevus õigupoolest tegelevad. Või mis inimene see kapten üldse on, kellele / millele on ta oma hinge müünud ja mille eest – võimalik igavene elu, aga seda orjuses?

Milline painav salapära, eksole, või siis mitte.

ulmekirjanduse baas

Martin Oja – Sõnumeid sisikonnast (2015)

Raamatu sisuline ülesehitus kirjeldaks kui helguse lagunemist, esimeste lugude pea päikseline meeleolu läheb üle kiiksuga muinasjuttudeks, sealt edasi üpris jõhkraks sotsiaalkriitiliseks satiiriks, viimaste lugudega saabub teatud rahunemine või ka nö suurtest eesmärkidest loobumine (hea küll, ega need 13 lugu ei lase just nii lihtsalt end lahterdada). On poeetilisi hetki ning ka jõhkruseni rämedust. Autor ühtaegu loob muinasjutulist maailma (raamatu esimeses pooles) ja samas teistes tekstides laseb tumedamatel meeleoludel üle ääre vastu nägu kobrutada. (Segaseks jääb “Pirgit Toomasel külas”, et mis see siis nüüd täpselt on.) Ja eks siin ole mõningaid teemasid, mis võivad mõnel lugejal üle visata (või vastupidi), no seentest või lammastest või mõni väiksem irriteerivam detail... ja muidugi need sotsiaalkriitilised rahmeldamised tänapäeva olukorra kallal... Seda erandlikum tundub raamatu avalugu oma täielikus helguses (mille otseseks vasteks võiks olla “Reede” oma sihitu vägivallaga enda vastu).

Keeruline värk.

Megan Lindholm – Old Paint (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Seda lugu võiks nimetada sõidautoiulmeks. Majanduslikes raskustes vaevlev üksikema kahe lapsega saab vanaisalt päranduseks auto. Sellise 2020ndatel ehitatud retromasina, mis disainilt meenutab 60ndate-70ndate ameerika autosid; 2030ndatel järgmise põlvkonna täielikult isejuhtivate autode kõrval näib see üsna rondina... aga ikkagi, peale käsitsijuhtimise on sel samuti (modifitseeritud) isejuhtimise võime. Emale meenuvad kõiksugu seiklused, mida ta oli nooruses selle autoga läbi elanud, ning samuti see, kuidas vanaisa püüdis seda ümberprogrammeerida turvalisemaks jne. Vanem laps tahab küll sellise sauruse maha müüa, et saaks värskema nüüd muretseda, kuid auto jääb, veel hullem, ema sunnib poega autojuhieksameid tegema, mis on loo toimumise ajaks paras anakronism – autod sõidavad ise, istu vaid sisse ning sind sõidutatakse sihtkohta.

Ent juhtub selline lugu, et häkkerid murravad sisse isesõitvate autode süsteemi ning istutavad sinna viiruse, mille tagajärjel hakkavad kõik nö tehisintelligentsiga masinad väga ettearvamatult käituma. Sama juhtub ka selle retroautoga. Ameerika langeb kaosesse, enam ei saa koduntki välja, sest omapäi tiirutavad autod võivad sind lihtsalt alla ajada. Lõpuks leiutatakse antiviirused, mis nanotehnoloogiliselt “normaliseerivad” autod, aga probleem niipea ei kao. Ja see vana auto? Sellega läheb edasi oma lugu.

Ühesõnaga, tegelikult üpris armsavõitu tulevikunostalgiline lugu. Mälestused ja üleskasvamine ja tõdemus, et tiinekana tehakse igasuguseid lollusi (nagu siin loos poeg), sellest kasvab välja alles ise lapsevanemaks saades (no muidugi on erandeid). Autor on teadatuntud fantasykirjutaja, samas käesoleva loo puhul paralleeli eluslaevadega suurt ei tõmbaks. Lugu pole õnneks ka mingi tulevikutehnoloogia kuulutaja, ikka päikese- ja elektrienergia ning nanotehnoloogilised vidinad, muud hullu midagi.

Terry Bisson – About It (Year's Best SF 16, 2011)

Ilus südamlik lugu, samas mitte nii väga ninnu-nännutav. Jutustaja töötab geneetikalaboris koristajana ja toob sealt endale koju ühe seal loodud lumemehe, mis polnud laborile just õnnestunud projekt ning niiehknaa oli plaanis see toode hävitada. Aga et koristaja sai laborirahvaga hästi läbi, siis, miks mitte, viigu koju. Ja kutil oligi parem, seltsiks või nii, on kasvõi pühade ajalgi keegi kodus lisaks. Lumemees oli selline chill tegelane. Istus majatrepil ja vaatas kaugusse. Vahel vaatas koos kutiga ka telekat. Ümbruskonna poistele meeldis selline hiiglaslik karvane olend, polnud ähvardav ega midagi, ta lihtsalt oli. Kui muidu lumemees end puutuda ei lasknud, siis ühe poisiga sai see ühele lainele, ning õppis poisilt tervituseks kätt suruma. Aga muidu, istus majatrepil või oma kuudis, midagi vist mõtles ja tundis, aga kes teab.

Kuid geenitoodetega on see värk, et mingi aeg... need jõuavad oma toimimise lõpuni. Nii ka lumemehega. Ja lõpp on nende puhul vähe teistsugune kui muidu elusolendite vananemise puhul. Vaesed lapsed seda ei teadnud. Lõpp on lõpp.

Nagu öeldud, kuidagi südamlik lugu. Jutustaja pole mingi imal pisarakiskuja, ta hoiab lumemehest jutustades teatud distantsi, ei pea teda koduloomaks või inimlaadseks; ta on näinud, mis nende geeniprojektidega saab. On siis selline lähituleviu maailm, kus loomade väljasuremine on ehk olnud päris ulatuslik. Ent on geenilaborid (või kloonimine?), mis toodavad muuseumitele või eriloomaaedadele selliseid projekte. Tegelt oleks ilus peale selle teksti lugemist mõni pisar valada ja vähe härdaks muutuda. Hea töö.

“They tried to teach it to talk but it wasn't interested. Not mute but just quiet. Unusual for a hominid I am told. Doc Ayers says we are all howlers.
It didn't have many expressions. Looking shocked was one of them. Alarmed is more the word. Looking uninterested was another. Not bored, just not interested.
Sometimes it mumbled. Talking to itself. It was part of its thinking process, I believe, but there didn't seem to be a language involved. Maybe there was, but it didn't sound like words to me.” (lk 96)

ulmekirjanduse baas

Daniel Abraham – The High King Dreaming (Fearsome Journeys, 2013)

Antoloogia seniloetud lugudest igavaim tekst. Kui seni tundus Canavani jumalannalugu vähe ilmetu, siis seekordne kuningalugu on minu jaoks ikka päris keskpärane jutuvestmine, selline tekst, mis aitab oma hallusega teistel vähegi elavamatel lugudel natuke rohkem särada.

Lugu siis sellest, kuidas kuulus Kuningas, erinevate riikide ühendaja oma võimu alla, on suikunud surmaunne, aga kuna tegemist ikkagi maagilise maailmaga, siis ta jälgib oma teispoolsusest, mis saab edasi riigist, mida ta oli nii suure vaevaga ühendanud – kas uus valitseja suudab koos hoida alistatud maade juhid, kas jätkub nö demokraatlik protsess ehk üldiste (või õigemini legendaarse Kuninga) ideaalide järgmine. Või siis järgneb kaos, nagu on juhtunud mitmeid kordi, kui elust suurem valitseja on oma kokkuvallutatud impeeriumi maha jätnud (siin loos on küll selline kalevipoeglik ennustus, et kui suurim häda käes, küll siis Kuningas aitama tuleb). Et kadunud kuningal puudub poeg, saab impeeriumi valitsejaks üle noatera ta tütar. Jah, muidugi on tütart kasvatatud isa poolt valitsejaks, aga... kas teda kuulavad teised vägevad valitsejad, kas ta suudab impeeriumi ohjes hoida ja juhtida seda läbi võimalike hädade, kas impeerium areneb edasi? Ühesõnaga, uus Kuninganna seisab vastamisi mitmete raskustega, olgu need siis vaenlased või ilmavimkad. Mis lahenevad alles siis, kui... noh, temast väljub poiss, kellest peaks kasvama järgmine Kuningas (sest troonil saavad istuda vaid õige verega järeltulijad).

Noh, selline actionivaba paatoslik lugu. Nagu õrnalt vihjatud, pole lugu just modernsetest aadetest kantud, ses suhtes pole vast suuremat vahet, kas lugu ilmus 1953 või 2013, ikka selline... traditsiooniline mull-mull-mull, sobilik žanri paadunud austajatele.

Saladin Ahmed – Amethyst, Shadow, and Light (Fearsome Journeys, 2013)

Et tegemist on fantasy antoloogiaga, siis on seegi lugu... fantasy. Seniloetud lugudest pole veel ükski selline olnud, millel võiks olla seoseid meile tuttava nö reaalse maailmaga, ikka on tegemist väljamõeldud maailmaga ja kõik (“Operation Arcana's” on vähemalt kaks-kolm lugu, kus võiks olla tegemist tavareaalsusega – see, kus tänapäeva sõdurid sattusid põrgusse või golem või kui nõukogude naislendurid Teises maailmasõjas tegutsesid). Käesoleva loo puhul on siis araabiapärane maailm, kus muuhulgas tegutsevad kõiksugu maagilised vaimud ning nö loominimesed või inimelajad (kes tekkinud musta maagia tagajärjel). Tegemist võiks olla avalooga suuremasse narratiivis, sest loo lõpp jääb vähe lahtiseks.

Zok Raudsilm ja tema partner jänesnaine Hai Hai jäävad vahele ühe maja röövikatsel; selgub, et neid veetigi lõksu ja neid läheb vaja selleks, et nad osaleksid ühes teises varguses – koos kaaslastega peavad nad leidma ühest mahajäetud kindlusest diadeemi, milles peitub maagiline hing. Seda hinge on vaja, et tagasi luua tumedad jõud (the Shadow Weavers), mis on taas peale paari aastatuhande tagust lüüasaamist siia maailma tulnud. Probleem ongi selles, et need tumedad hinged on sealsamas mahajäetud kindluse katakombides ning valmis alustama riitust, millega see diadeemi peidetud hing enda valdusse saada. Et Zok ja ta neli kriminaalset kaaslast seda tööd kindlasti teeks, on nende kaelte ümber ametüstist keed, mis ühe maagilise sõna peale võivad kokku tõmbuda ja nii oma kandja peast ilma jätta. Jama värk. Noh, kirev seltskond jõuabki neisse katakombidesse ja asjad ei lähe üldsegi nii nagu töö tellija plaanis...

Ehk siis üpris lööv lugu, kus on päris mitu lõbusat vandumisvormelit (no veider öelda, et just selline asi esile kerkib, aga noh, need on pooleldi naljakad). Seekordses loos pole peategelastel maagilisi võimeid, küll aga puutuvad nad sellega küllaga kokku. Loos esineb ka üks hull pervert, kes on päris õudne (hiiglane, kellele on lapse käed külge monteeritud). Kas Ahmedi romaanis oli sarnane jumalate süsteem, äkki on lausa tegemist sama maailmaga? Ei oska öelda. Loetav värk.

James Wesley, Rawles – Patrioodid 1 (2015)

Seda raamatut on raske ilukirjanduseks pidada, sest olgem ausad, autor ei oska sellisel viisil kirjutada. (Hea küll, alati võiks kujutleda, et tegelt autoril oligi just selle teksti kirjutamiseks just selline stiil, ja tegelt valdab enamat... aga ei usu.) Küll võiks seda aga nimetada kirjandusmaiguliseks ellujäämisõpetuseks. Kõik need kirjeldused ettevalmistusest selleks, kuidas kaoses ellujäämine ja edasikestmine kindlustada, noh, need on kindlasti tarvilikud ameeriklastest sõpradele. Või siis tekitavad kaasanoogutamist eesti militaarhuvilistel. Kirjeldusi, kuidas kindlustada üht Idaho farmi, on palju. Ja detailselt. Ja palju. Ja detailselt. Kõik need viited trükistele, mis võiksid olla ameeriklastele kättesaadavad. Rääkimata militaar- ja ellujäämisvarustusest, mida on ameeriklastel mitmel moel võimalik kokku osta. Ühesõnaga, kui on soov kaoses ellu jääda, tuleb kuidagi muretseda vastav kodakondsus ning seejärel hakata nodi kokku tellima. Kiirustage, kodanikud unetud.

Raamat räägib siis sellest, et on üks sõpruskond, kes on leidnud, et tänapäeva ühiskond on vägagi haavatav ning võimalik majanduslik või poliitiline kollaps võib kogu riigi kiirelt kaosesse tõugata – kus riigivõimul pole enam mingit tähendust ning ellujäämine sõltub sellest, kuidas sina oled selleks eelnevalt valmistunud. Peale 9/11 leiavad kaks tudengist sõpra, et nad peavad tulevikus valmis olema kõige hullemaks. Nad pühendavad oma plaanidesse veel sõpru ja tuttavaid, kellest võiks olla ellujääjaid, ning järgnevate aastate jooksul hakkavad nad end treenima, õppima ja varusid koguma. Kuidas metsikus looduses ellu jääda. Milliseid relvi kasutada. Esmaabi. Tegutsemine relvastatud üksusena. Nad toetavad üksteist materiaalselt ning hiljem panevad raha kokku ja ostavad Idaho kolkas farmi, mida hakkavad kindlustatud paopaigaks ehitama (üks abielupaar jääb kohapeale elama), mis peaks vastu nii rünnakule kui piiramisele, kus saaks aastaid elada, kuhu saaks varuda toiduaineid ja kütust ja laskemoona ja tarvikuid jne jne. Sest arvatavalt tuleks kaose puhkedes pidada vastu vähemalt kümme aastat. Grupis on peamiselt mehed, kellele siis lisanduvad harvad abikaasad (tõsiste kristlastena ei lubata endile enne abielu naistega tegelemist).

“Väga varakult grupi arengus tõstatati küsimus, milliseks stsenaariumiks nad täpselt valmistuvad. Enamik liikmeid mõtles pankade allakäigule ja majanduse kokkukukkumisele, millele järgneb üldine seaduslikkuse ja korra hävinemine. Teised kaldusid rohkem tuuma-, bioloogilise või keemiasõja poole.
Dan Fong käis peale, et põhirõhk tuleks panna valmisolekule vastupanuks, mis järgneb valitsuse ülevõtmisele sotsialistide, fašistide või kommunistide poolt. Lõpuks otsustati, et grupp peab ühe asemel valmistuma pigem kõikideks mõeldavateks stsenaariumiteks. Nagu Todd ütles: “See oleks üsna täbar, kui me valmistume tervenisti mingiks suureks sotsiaalmajanduslikuks kollapsiks ja saame siis hoopis tuumapommi.”” (lk 81)

Nojah. Ameerika majandus vajub inflatsiooni ja võlakoorma all kokku, sellele järgneb muu maailma kollaps. Kokkulepitud märguande peale sõidavad Chicagos elavad sõpruskondlased sinna Idaho kindlusse, ning seda üsna viimasel hetkel (kõik ei jõuagi kohale, ent siiski 11 inimest). Pannakse paika kord, kuidas toimida. Ööpäevaringne valve, patrullid, töökorraldus toiduratsioonid jne. Mida teha põgenike või kurikaeltega. Kuidas otsida kontakti sarnaste ellujäänute gruppidega jne. Jne. Jne. Kõik ei lähe nii nagu algselt plaanitud, nii mõnigi tarvilik asi on jäänud muretsemata või ei osatud vajadusi õigesti hinnata jne. Ent trennidest ja hoolsatest õpingutest on kasu ning asi töötab. On ka ettearvamatuid kontakte, mis lõppevad nii ja naa, relvastus ja väljaõpe ei vea alt. Vaba kristlik ameerika vaim seisab ja püsib.

Võibolla on see raamat poolikult tõlgitud, igal juhul on siin teose keskel ka pikem lugu kahest vennast, kes armastavad relvi, tööd ja Ameerika seaduste tõlgendamist (kuidas õieti relvi müüa, kes on tegelikult Ameerika maanteedel autode kasutajad), mis viib nad ebaõiglasse konflikti nende näruste relvapiirangute pooldajatega, mille järel peavad need vaesed vennad peale tulevahetust ametivõimudega aastateks peitu pugema. Ent selle üleilmsi kriisi puhkedes otsustavad nad oma vanemate juurde koju naasta. Miks see lugu (peale illustreeriva näite vabade ameeriklastest mõttehiidude tegutsemisest) siin raamatus on, otseselt ei mõista, aga küllap selgub see “Patriootide” 2. osas.

Raamatus on siis üpris üksikasjalikud näited sellest, mida varuda selliseks kriisiks (vahel viited sellelegi, kust tellida). Kuidas kindlustada turvamaja ja selle ümbruskond. Kuidas veevarustus peaks töötama. Kuidas kontrollida, et meditsiinitarbed on töökõlbulikud. Milline relvastus oleks kõige sobivam erinevates olukordades. Milliseid sõiduvahendeid ja sidevahendeid kasutada, milliseks need tuunida. Kuidas energiat toota. Muidugi, milliseid esmaabi ja kirurgilisi oskusi vaja läheb. Milliseid oskuseid ellujäänutel vaja läheb ja kuidas ülesanded on inimeste vahel jaotatud (eeldusega, et igaüks suudaks mingil määral asendada spetsialisti). Kuidas põldu harida. Või kuidas sünnitust vastu võtta (peale seda mainitakse last veel 1 või 2 korda).

Tekst on kantud sellisest ameerikalikust vaimust, mis jääb mulle üsna võõraks – usk ja relvad. Mistõttu jääb mulle ka vähe arusaamatuks, milleks selline niivõrd oma kontekstis istuv raamat üldse eesti keelde tõlkida? Asjahuvilised loeks vast originaalis; teistele oleks see ehk ulme- või hoiatusromaaniks – kui vaid teos poleks nii... kirjanduslikult mannetu. Raamatut on raske campi pähe lugeda, sest teema raskus ja asjalik emotsioonitus mõjub parajalt tuimastavalt. Muidugi, realistlikult võttes, kes siis peale fanaatikute elaks sellist kataklüsmi üle? Okei, paratamatult tuleb tõdeda, et ma lihtsalt pole õige sihtgrupp sellise teksti nautimiseks.

Margus Ots – Veeaeg (2015)

Üpris tume katastroofiromaan, mis paratamatult tekitab küsimuse, et kas teosele on järge oodata – kuigi praegune romaani lõpetav nö veerandlahendus on omal moel ka päris hea lõpp. Ent peale sellist ülesehitustööd tundub mulle asi ehk poolikuna... mis võiks neil peategelaste questidel edasi saada?

Ehk siis lugu toimub “apokalüptilise maiguga olukorras, mille juhtumise tõenäosus tegelikkuses on väga väike” (tsitaat raamatu tagakaanelt). Nimelt tabab Eestit äkiline uputus, mis peale rannikualade on tungimas sisemaale. See on ehk tõenäoline. Ent väga väike on tõenäosus, et see toimub nii ootamatult ja sisuliselt päevaga on rannikualad kadunud – ee, sellepärast et Atlandi ookeani kukkus taevakeha? Või mõni tarlaplik visioon Maa muutumisest? No et... sellise veemassiivi liikuma hakkamine peaks mingil moel ennustatav olema (või meie eest varjatakse selliseid võimalusi?) – aga eks raamatu tagakaanel ongi kavalalt rõhutatud selle võimaluse võimatusele.

Lugu keskendub kolmele kahekümnendates noormehele, keda see katastroof tabab vägagi ootamatult, nö püksid rebadel. Muidu pole romaanis neil kolmel mingeid kokkupuutepunkte ning nendega juhtuv illustreerib võimalikke saatusekäike sellises olukorras. Autori kiituseks tuleb mainida, et ükski peategelane pole just kangelane või eeskuju lugejatele, kõigil neil on omad vead, mis võivad hädaolukordades väga valusalt neile endile vastu näppe laksata. Üks on musklis ilueedi, teine arvutimängusõltlane, kolmas lõbutseja (hea küll, selles lõbutsejas võib ehk kõige enam positiivset leida).

Vabandan, et ma Eesti kohanimesid ei jaga, aga ei suutnud täie kindlusega tabada nende seikluste marsruute. Muidugi, peale eestipäraste isiku- ja kohanimede ei ütle miski, et tegu on just selle teadatuntud Eestiga. Igal juhul, kahte peategelast tabab see katastroof kuskil ranniku kandis, kuhu on nad peale volbriöö tähistamist magamise ajal triivinud, arvutimängunohik jääb toimuvale ette kuskil sisemaal. Kui peategelased pole mingi südantsoojendavad isikud, siis niisamuti pole ükski teine arvukast tegelasgaleriist miski moraalsuse või hingejõu verstapost (hea küll, alati on võimalik kaasa tunda ohvritele – eelkõige siis naistele ja lastele). See on alfaisaste maailm, kus kuritarvitatakse naisi ja nõrgemaid; kuna ka peategelased osutuvad mitmes olukorras nõrgemaks pooleks, saavad nemadki alandusi tunda – tõsi küll, paaril korral nende endi mõtlematu või selgrootu teguviisi pärast.

Ühesõnaga, katastroofiga kaasneb seadusetus ja tugevama õigus. Riik küll algul proovib katastroofile vastu astuda (olukorra hindamine spetsialistide abil, evakuatsioon, põgenikelaagrid – miks Norman helikopteri kasutamise lõpetas, ok, põhjus voolas ehk märkamatult mööda), kuid üha edasi tungiv uputus lagundab võimu toimumise ning edasi jääb vaid võimalus põgeneda, uppuda või tapetud saada (jällegi, kuidas see lõbutseja võrdlemisi kergelt pääseb?). Või noh, ka nälga surra.

“Proua leitnant noogutas emotsioonitult nõusoleku märgiks. Vormis naine käivitaks muus olukorras mitmete meeste peades erootilisi fantaasiaid, kuid antud juhul kuulati teda tõsiste nägudega: “Olukord on väga keeruline. Meie nahad meie nahkadeks, kuid me ei ole tavalised tsivilistid. Meil on suur vastutus – oleme kindla ülesandega üksus, millele on antud ülesanne püüda selles kriisis mingitki korda ja, mis veel tähtsam, ettearvatavust luua. Usun, et meile oli ette nähtud väga oluline funktsioon, millest me küll kahjuks ei pruugi kunagi teada saada. Ettearvamatud loodusolud on takistanud või isegi hävitanud meie riigi juhtimisvõime. Meil ei ole ülevaadet, kui suur on tegelik kahju, kuid arvestades kõike seda, mida näinud oleme ning mida meie laialijooksnud meeskond välja selgitas, on olukord katastroofiline.” Ta vajus mõttesse.” (lk 152-153)

Otseselt ei oska autorile midagi ette heita. Muidugi on situatsioon ise uskumatu, aga sellele on tagakaanelgi tähelepanu juhitud. Muidugi võiks olla isikupärasem stiil, aga milleks, tegu pole sellise ilukirjandusega. Küllap on see romaan loetav noortekirjandusenagi. Muidugi on raske uskuda, et selline world building piirduks vaid 272 leheküljega, aga ehk on järge oodata (ei tea, isegi raamatu kodulehekülg ei anna miskit vihjet selle võimalikkusele). Ühesõnaga, päris hea raamatudebüüt.

Maailma nukraim orkester. Valimik ungari novelle (2015)

Päris põnev valik novelle. Tegemist pole läbilõikega ungari autorite jutuloomest – esindatud on pigem nö kiiksuga tekstid, novellid pole just realistlikus vaimus hoolsad looladumised. Siin seguneb fantastika maagilisega, näpuotsaga arhailist pärimust. Nagu üks koostaja järelsõnas sedastab, võiks seda pidada maagiliseks realismiks Kesk-Euroopa tingimustes (ehk siis mitmete kultuuride kokkupuude jne). Äärealade proosa, pole siin Budapesti ega teisi tänapäeva maailma tõmbenumbreid; ajaliselt jäävad tekstid üsna määramatult 20. sajandisse (tehnika jne), aga tegelaste mentaliteet on kuidagi... arhailisem. (Okei, mida mina tean selliste perifeeriate eluolust.) Ühiskonna äärealad – tegemist pole asotsiaalsete või antisotsiaalsete või hüperreaalsete maailmadega, vaid ongi lihtsalt selline... ee... Teine maailm oma võimustruktuuridega. Natuke või rohkem teistsuguste reeglitega, natuke veidram ja mängulisem ja ka (siiski) psühhopaatsem (kloostritega lood on ikka päris veidrad).

Eks kogumiku nägu ja tegu pärineb koostajatelt (sest noh, autoreid on palju, aga koostajaid vähe), läbi kõigi tekstide püsib enamvähem selline maagiline maailm, mõni autor istus mulle rohkem (vabandan nimede õigekirja pärast - Eva Banki, Centauri, Ervin Lazar, Laszlo Darvasi, Margit Halasz, Gabor Vida, Adam Bodor), mõni vähem (György Dragoman, Eva Berniczky, Zsolt Lang) – aga nagu näha, on kõva ülekaal autoritel, kellelt on valitud põnevamad tekstid. Et viimasel ajal olen harjunud ulmejutte lugema, siis käesoleva kogumiku mitmed finaalid mõjusid päris kummastavalt või õigemini harjumatult.

Igal juhul, intrigeeriv kogumik ungari sellisest kirjandusest. Ja maitsekalt kujundatud raamat ka (sama inimene kujundanud Kalkuni plaadi?). Tõlkeid ei oska kommenteerida, tunduvad head olevat.

“Kuid kes täpsemalt torni kergitab ja mismoodi, jäi mõistatuseks. Üldiselt aga talusid linnakodanikud katsumust üsna hästi. Kuigi töö tehastes mitmeid kordi takerdus, inimesed jäid torni vaatamise tõttu tööle hiljaks, poed sulgesid aeg-ajalt uksed ning ametkondades oli palju tööseisakuid, ei vallandunud siiski paanikat, religioosset hullust, keegi ei tahtnud linnast ära kolida. Kuid linna sajanditepikkune unine rahu oli küll kadunud. Oli vaid üksainus ühine jututeema – torn. Enamik uskus, et kerkimine lakkab peagi või et torn hakkab oma vanale kohale tagasi vajuma, mõned kartsid, et see kukub ümber, ning vaid vähesed lootsid, et see kerkib kogu krempliga taevasse nagu rakett. Ei saa öelda, et meeleolu oleks halb olnud, kuid pinge kasvas, vägijooki ja sigarette kulus ohtrasti, suurem osa lahutusprotsessidest tühistati, aga vaimuhaigla täitus.” (Gabor Vida “Kerkiv torn”, lk 160)

trakyllmaprokrastineerinj2lle 

Trudi Canavan – Camp Follower (Fearsome Journeys, 2013)

Selline traditsiooniline fantasylugu, tähtis on atmosfäär, mitte need riukalikud inimesed, kes selles askeldavad. Tegelased ongi pigem tüübid kui karakterid, tekst on rohkem saaga kui novell. (Muidugi, kui tegelased on rohkem sitapeadest keksijad, kas see teeb nö saagast novelli?)

Aga lugu ise siis! Et see kunagi ei ununeks! Kapten Reny on aastaid võidelnud nõidkuningas Daeli vägedes ja ta on väsinud nendest veresaunadest, kuhu nad ikka ja jälle satuvad, maade ja rahvaste vallutamisest nõidkuninga võimu alla. Reny lohutuseks on ta mõni aega tagasi leidnud sõjaväelaagrist hoor Kala, kellega mees nüüd telki jagab ja kes talle vahel sulneid niudevõlusid annab. Kala pole nagu teised hoorad, kes sõjaväega kaasa liiguvad, temas on midagi... erilist, pealegi on naisel kaptenile huvitavad karjäärialased nõuanded. Ent peale üht lahingut pole naine Renyt telgis ootamas. Mees läheb viimaks teda otsima ning leiab tolle äsjasel lahingutandril, kus Kala teeb haavatud sõjameestega midagi eriti kummalist... Ja järgmine päev näeb Reny, et nõidkuningal on... veider viis sõjavangi hukkamiseks. Kes on Kala, mida ta õieti teeb siin? Kas Kala tahab hävitada Daeli? No eks see selgub loo edenedes.

Et siis jah, on selline poeetilisevõitu lugu üleloomulikest jõududest ning viisidest, mis on vajalikud nende jõudude toimimiseks. Reny on mutrike, kes jääb kahe vägeva jõu vahele, ta registreerib lugejale asjaolusid, millest ta isegi suurt ei mõista. Ja see Kala... oo, milline veetlev isend! Jne.

Mart Juur – Kallis peaminister tegutseb jälle (2015)

Eks põhiosa raamatust on pühendunud Ansipi valitsusaja tegemistele, Rõivase teod jäävad vähe suvaliseks (no muidugi pole olnud seda aega, et humoorikus koguneda saaks). Selle raamatuga tekib suisa sõnulseletamatu või mõistusevastane nostalgia Ansipi aja järele, rohi oli siis rohelisem jne. Juur pilab jämekoomiliselt kõiki ministreid, küll on tegu lollikeste või meeste- ja naistemaiaste või natsilembete või joodikute või ullikeste või tervisehullude jne jne. Noh, valitsev loomaaed on kirju ja väiklane. Et Ansipi valitsuses oli vaid üks naine, siis sellevõrra saab ta rohkem kaela, ee, Juure koomikat naisteemadel (eks hiljem Rõivase valitsuse puhul on autor kergelt liimist lahti, nii mitme naisega tuleb tegelda).

Tekstid esitatud justkui valitsuse siselisti kirjavahetusena (2011-2015).

“Millisest uriiniproovist jutt käib, kas A-proovist või B-proovist? Oli ju kokku lepitud, et B-proovi pidulik avamine, süütamine ja maakondadesse saatmine toimub võidupühal Tallinnas Vabaduse platsil Kaitseliidu paraadi ja suurtükisaluudiga.
Rahandusminister Jürgen Ligi”
(“Valitsus ja dopinguproov”, lk 12)

“Cartlandi küsimuses toetan kultuuriministrit täielikult. Siuke möga tuleks raamatukogudest kokku korjata, et teha ruumi väärtkirjandusele, mida kannab isamaaline vaim (“Armas Alfons Rebane”, “Kirglik Harald Riipalu”, “Jumalik Nugiseks” jt, minu teoste täieliku nimekirja leiab internetist).
Kaitseminister Mart Laar”
(“Valitsus laenutab raamatuid”, lk 56)

“Vastuseks Jürgenile ja teistele, kes pole elektriturul toimuvast aru saanud.
Nagu selgitas Eesti Energia juht Sandor Liive – mees, kes teab elektriga piinamisest praktiliselt kõike –, oli valitsusel kolm valikut elektritarbijate kohtlemiseks. Esiteks, kägistada neid elektrijuhtmega ükshaaval. See võtab aega ja läheb kulukaks. Teiseks, anda elektrilööke kõrgepingega. Jällegi võrdlemisi ebaefektiivne meetod. Ning kolmandaks, elektrituru avamine. Elektrituru avamine tapab aeglaselt, kuid kindlalt, tehes tarbija enne surma rahast lagedaks. Niisiis ideaalne lahendus. Õhuke riik = liberaalne turumajandus + kogu maa de-elektrifitseerimine.
Mingit vastuolu IRLi valimislubadusega ma siin ei näe.
Reklaamis polnud öeldud, kelle kontrolli all kodukulud peavad olema.
Paraadi juhatan mina. Laadige apelsinid tünnidesse.
Majandusminister Juhan Parts”
(“Valitsus mängib arsti”, lk 116)