16 mai, 2015

Django Wexler – The Guns of the Wastes (Operation Arcana, 2015)


Aurupunk-märul võitlusest miskisuguste metallist olenditega kuskil fiktsionaalses maailmas. Et siis selline olukord, kus inimkond peab sõda masinolenditega, mis on vallutanud inimkonnalt ulatuslikke alasid (arvatavalt ressursside nimel, millega siis masinolendid end taastoota saavad). Põhimöll on iseenesest läbi, on saavutatud status quo – masinolenditel ehk sraa'l on ala, kust nad enam edasi tungida justkui ei saa; püsib vaherahu või paus ning sel ajal püüavad inimesed uurida, et mis need olendid õigupoolest on, selleks on kaasatud piiripatrullidesse teadlasi ja kogutakse asitõendeid, mis siis saadetakse uurimiskeskustesse. Selliste patrullimiste käigus tekib muidugi konflikte sraa'ga, aga ei midagi katastroofilist. Kuni siis jõuame selle loo juhtumiseni, kus üks patrull-laev satub väga vihase varitsuse otsa, mille sraa on korraldanud...

Niiet tegelikult praegu loost endast midagi ei jutustanudki, ainult taustast. Wexleri maailm on justkui 19. sajandi Ameerika maiguline, kuid tugevas aurupungi kastmes. Mööda maad sõidavad ringi nö ratastel aurulaevad, ning kõiksugu metall ja vidinad hiilgavad just nii nagu aurupungile kohane. Sraa puhul ei saa vast kõnelda individuaalsusest, masinolendid toimivad nüri arunappusega oma eesmärgi nimel (ee.. tehisintelligentsi juhitud äkki? Või taru-aru?). Inimeste puhul on tegemist võrdõigusliku ühiskonnaga, patrullteenistuses on nii mehi kui naisi, seda nii ülemate kui lihtsõdurite seisuses; metallolendid hakivad neid osadeks ühtmoodi armutult. Mis kokku teeb ühe üsna vägivaldse jutu ehk loo sellest, kuidas üks noor ohvitser on oma esimesel välimissioonil, mis kohe esimesel päeval läheb vägagi tuliseks...

(Intervjuus räägib küll autor, et ratastel aurulaevade puhul oli tal eeskujuks Esimese maailmasõja laevad.)

Kommentaare ei ole: