Sergei Soldatov – Kurva tõe otsingul (2003)

“Veri on paksem kui vesi, ütleb eesti vanasõna. Aga õige on ka, et vaim on tähtsam kui veri.
Soe suhtumine oma rahvasse ning üldiselt heatahtlik hoiak teiste rahvaste vastu on täiesti loomulik ja igati tervitatav tundeavalduse vorm. Selles seisneb terve patriotism. Kui aga soe suhtumine oma tõusse ühendub vihavaenu, põlguse või samalaadsete destruktiivsete tunnete avaldumisega teiste rahvuste suhtes, siis on tegemist natsionalismi ja šovinismiga. Seejuures on suurriiklik ja suurrahvuslik šovinism sama vastik ja inimkonnavastane kui väikeriiklik ja väikerahvuslik šovinism. Ühelgi pole mingit õigustust. Ja need ebaterved nähtused väärivad mitte ainult taunimist ja hukkamõistmist, vaid maksavad ka alati valusalt kätte, põhjustades terve rea negatiivseid konsekventse rahvusele endale:
/-/
3) Moraalses mõttes toimub rahvusliku solidaarsuse ja ühtekuuluvuse kokkuvarisemine. Vihavaen, olles esialgselt suunatud teiste rahvuste vastu, saab harjumuseks ja kandub vältimatult omaenda rahva peale. Tekib paradoks, mil teenitakse üldmõistet “rahvus” kui teoreetilist aadet, kuid tegelikkuses ollakse suvalistel põhjustel valmis vihkama ja isegi hävitama omaenda rahvuskaaslasi. Ja neid traagilisi lehekülgi on Eesti ajaloos palju.” (“Vaimne ja kõlbeline taassünd ning vabadusaade” (1990), lk 49-50)

Kaldkirjad ja allajoonimised pärinevad autorilt.

Jüri Kolk – Suur võidujooks (2015)

Paistab, et Kolk on saamas proosaga üha suuremaks sõbraks, igatahes ei paista puudust olevat inspiratsioonist ja pealehakkamisest, lugusid on küllaga (kuigi mitmed lood käsitlevad just kirjutamisprobleeme). Ja kui mälu ei peta, on see proosakogu parem kui esimene juturaamat; eks siingi on krüptilisi ja tüütuid lugusid, kuid peamiselt on tegu siiski loetava proosaga.

Tundub, et autorile on eelkõige oluline jutustamine ise, loo algus ning seejärel proosajoru ja lugejaga vestlemine. Puänt kui selline pole vist primaarne, paistab, et kogu energia lähebki jutustamistegevusele. Jah, loo lõpud võivad olla igati dramaatilised, aga need pole sellised, mis paneks lugeja üllatunult juukseid katkuma. Pigem on see banaalsusse sumbumine? Või kes teab. Ma ei ütle, et see on negatiivne või puudus – selline lihtsalt on Kolki tekstimaailm. Kui siit midagi paistab puuduvat... siis ehk teravate dialoogide olematus. See tekstimaailm on pigem jutuvestmine, autor esitab oma nägemust, siin ei hakka tegelased oma elu elama, omavahel suhtlema, see on pigem formaalsus nö suures narratiivis. Muidugi, ehk lühijuttudes väga ei praktiseeritagi nappe või hullumeelseid või lopsakaid dialooge. Või noh, ehk mulle visuaalselt suurt ei istu nö tekstikastiga täidetud leheküljed, kuidagi mõnusam on lugeda rohkem liigendatud tekste (eks seda võiks nimetada ka lugemislaiskuseks, selge, et hõredamaid lehekülgi on kiirem haarata. Ok, see ei puutu enam sellesse raamatusse).

Raamat on jaotatud kolmeks tsükliks: “Mõista, mõista, kes sa oled?”, “Uuestisünnid” ja “Väljuvad olukorrad”. Esimest tsüklit võiks ehk kokku võtta, et autor Kolk jutustab peiar Kolgist (muidugi pole see autobiograafiline). Mina-positsioonilt jutud, argine keerab õige segaseks. Teine tsükkel... läheb metafiktsioonilisemaks ehk siis väikest viisi lammutamine suurte narratiividega või kultuuritekstide ümberkirjutamine. Kolmas tsükkel arendab edasi eelmise kahe tsükli võtteid ja maailm hakkab üldse lagunema või õmblustest kärisema. Tekib kerge õud. Aga eks terve raamat jutustab argisest hullumisest. Ja ikka siis selles jutuvestmise vormis (kas olen seda ikka maininud?). Noh, äraspidisel moel Facebooki-Homeros.

Esileküündivamad lood: “Miljon” (kuidas mõttes järjest lugeda miljonini? Pole just naljaasi), “Varandus” (tegelikult on kõik võimalik), “Nööbid” (heategu läheb õige...), “Hoolitsus” (mõneti erandlik näide teravast puändist), “Haridus” (haritus!), “Variatsioon” (igati sobilik lõpulugu). Ulmesõpradele on vähemalt kaks lugu, Tartu-teemaline fantasy “Emajõe Aleksandria” ja üpris apokalüptiline “Talv”.

“Kana elu on lõputu stress ja sahmimine. Keda on kanana piisavalt karastatud, sünnib järgmises elus kontorirotiks. Asja iseloom on sama, aga kana eluiga on lühem. Kanal on alati stress. Ta ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb, tema elu on sirgete joonte ja teravate nurkade üleküllusest tekkinud sigrimigri. See on kohutavalt väsitav.” (“Kana”, lk 114)

err kultuur

Michael Swanwick – Tawny Petticoats (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Paistab, et tegu looga seeriast, kus kelmid Darger ja Surplus seiklevad nö Metsikus Läänes. Tegevuspaigaks patune linn New Orleans, kus mehed plaanivad selle linna vägevatelt tulu koorida. Linn on nö vabalinn, kõiksugu kahtlast elementi on siia kogunenud, aga see pole veel kõik – lisaks kasutatakse siin tööjõuna zombisid. Zombid on nimelt süüdimõistetud, kes vanglas hoidmise asemel muudetakse zombidoosiga ajudeta inimesteks, kes siis orjavad niikaua kuni karistusaeg kestab (ainult et, kes hoolib sellest, millal karistus kantud saab? Ja kui siia teistest Ameerika osadest veetakse poollegaalselt sisse vange?).

Nojah, selline metsik kant. Et pettust ellu viia, on meestel vaja abiks üht nurjatut ja kavalat kaunitari – kelleks osutub siis loo pealkirjas mainitu. Asjad ei lähe päris täpselt nii nagu Darger ja Surplus plaanivad, New Orleansi valitsejad pole nii kergelt petetavad ning peale mõningaid raskusi ja reetmisi pääsevad kelmid siiski tervema nahaga minema. On siis niisugune alternatiivne Ameerika, omamoodi aurupunklik western.

Tom Holt – Expecting Someone Taller (Tall Stories, 2006)

Holti esimene romaan pole nii meeletu huumorikangutamine nagu mu esmakogemus Holti ühe teise romaaniga (arusaadav lause, eks). Eks kindlasti oleks soovituslik tunda Nibelungide saagat, aga ka selle taustateadmiseta on romaan mõnuga loetav. Ühesõnaga, üks tavapärane inglise noormees Malcolm ajab autoga alla mägra – nagu sureva mägra jutust (ta räägib, ta räägib inimkeeli!) seejärel selgub, on tegemist konspiratsiooni pärast mägraks maskeerunud iidse hiiglasega (ah siis seepärast räägib inimkeeli...), kes annab Malcolmile Võimusõrmuse, millega siis noormees osutub korraga maailma valitsejaks.

Ei saa öelda, et vanagermaani müütide jumalad ja muud iidsed olendid selle võimuvahetuse üle rõõmustaksid, aastatuhandeid kestnud sõrmusejaht saab sisse uue hoo. Malcolm pole pinalis just teravaim pliiats, aga ometi... omal moel hoolib maailmast ning peale esialgseid katsetusi läheb elu siin Maal paremaks, elu läheb lõbusamaks. Ent ainus inimene, kes seda isiklikult ei koge, on Malcolm ise. Jõu ja nõuga püüavad jumalate vandenõud talt Sõrmust kätte saada... ning need ilusad surematud jumalikud naised osutuvad noormehele lõplikuks kirstunaelaks. Viimaks saadab ülemjumal Wotan Valhalla metsikud väed Maale Malcolmi maha lööma...

Vähe segane kokkuvõte suurte aukudega, aga võib ausameelselt kinnitada, et päris humoorikas lugu. Wotan ja ta kaheksa valküüridest tütart, kolm Reini nümfi, hirmunud Loge ja päkapikk Alberich, rääkivad linnud; jagub igasugu tähtsamaid ja kõrvalisemaid toredaid tegelasi. Ja peategelane Malcolm, üsna tavaline ja häbelik noormees, kes sellise kaelasadanud “õnnega” ei oska kohe suurt peale hakata... aga inimene õpib.

Jumalate tänapäeva tegemistega romaane on eesti keeles varem Gaimanilt ja de Lintilt; eks sedagi Holti romaani võiks maakeelde tuua, on päris tore meelelahutus. Tekstis mainitakse paar korda väljendit “Siegfried the Dragon-Slayer” (nt lk 47), vaevalt et sel on suuremat seost Parkeri Merebartoni looga (või noh, Merebartoni peremees siis illustreerib Siegfriedi nö kangelaslikku traditsiooni?).

ulmekirjanduse baas

Seanan McGuire – In Skeleton Leaves (Operation Arcana, 2015)

“Peeter Paani” pole lugenud, aga eks mingi mulje sellest inglise lastekirjanduse tüvitekstist saab sellestki loost. Siin tegutseb juba viienda “taassünni” läbi elanud Peeter Paan ning Neverlandi isikkoosseis on paisunud õige suureks, sest lapsi läheb vaja piraatidega võitlemiseks. Formaalselt on tegu Neverlandiga, kus lastel peaks rõõm olla, kurjade vanemate juurest ära ning lust ja mängud; aga tegelikult... on vaat et paramilitaarne kogukond. Paan juhatab Kadunud Lapsi mereröövlite vastu, neid aitavad merineitsid, kes võivad tasuks lahingutes surma saanud lapsi ära süüa. Lapsed on jaotatud rühmadesse, mida kantseldavad Wendyd. Kes vähegi jaksavad mõõka hoida, osalevad lahingutes, noorimad veel kosuvad oma rühma Wendy hoole all.

Probleem siis selles, et Wendyd pole rahul sellise sõjaga, mis kurnab Neverlandi. Lapsed surevad ja maa on muutunud üha ahtramaks. Vaja on muutust... vaja on sellest Peeter Paanist vabaneda. Et plaan ellu viia, tuleb sellesse pühendada Paani adjutant-Wendy (kes Neverlandi-eelsest ajast selle Paani õde). Raske südamega nõustub Wendy oma nurjatut rolli täitma.

“The Pan made yet another grandiose speech about the glories of the great game of war before she turned and flew out of the clearing, off to do whatever it was she did when she wasn't terrifying Lost Children or challenging pirates to fights she couldn't win.” (lk 272)

Omal moel päris tore lugu. Eks lõbustav seegi, et siin on sugu tähtsuse kaotanud – nii Paan kui Wendyd võivad olla ükskõik kummast soost (ka piraatidel on vist niimoodi), mis esialgu tekitab lugemisel kerget segadust. Tähtis on, et lapsed (üks Wendy on küll juba 150-aastane tütarlaps, kes omal ajal näinud originaal-Paani) täidaksid neid rolle, mis selle Neverlandi eksisteerimiseks on vaja. Mille tulemusena moodustub õige tume muinasjututöötlus. Autor avaldab romaane ka Mira Granti nime all, see vist laiemalt tuntud kaubamärk.

Philip K. Dick – Vilistaja metsas (2015)

Et originaalid on ilmunud 1953. aastal, ei saa juttugi olla, et juttudes kujutletud tehnika pärineks sellest, mida praegu kasutatakse. Või et teistel taevakehadel oleks Maast märkimisväärselt erinev elu, nagu vist praegu üldiselt usutakse. Valitud lood on nüüdseks pigem vanamoodsa maiguga YA, pole siin noorematele lugejatele midagi hullu või häirivat (no paar lugu lõppevad üsna lohutamatult). Omamoodi on tegemist justkui Orpheuse Raamatukogu sõsarväljaandega – et maakeelses tõlkes saab lugeda ulmekirjanduse klassikat (ei tulegi ette, et kas peale Tolkieni tõlgete ja Fantaasia kirjastuse keegi veel enam nö vanemat ulmekirjandust avaldab?).

Kui raamatu kolm esimest lugu on omavahel ühenduses seoses Terra laienemisprobleemidega (kosmoses tegutsevad võõrtsivilisatsioonid pole just rahul maalaste laienemispüüdlustega), siis viimane lugu “Teine generatsioon” oleks mingil moel kaasa loetav näiteks “Saladusliku tsaari” maailmaga – peale Venemaa rünnakut on Maa radioaktiivne lahingutanner, Kuult (kuhu osadel maalastel on õnnestunud pääseda) organiseeritakse vastupanu vene vägedele, mida siis teostavad ÜRO üksused.

Venemaa on justkui võitmas seda tuumasõjast laastatud Maad endale, kui korraga jõudude tasakaal vägagi muutub, kuna venelaste vastu asuvad tegutsema mahajäetud maa-alustes tehastes valminud tapjarobotid (inimestel pole nende tootmisega mingit pistmist, arvatavasti teeb neid tehisintelligents? Okei, ulmebaasi kirjutistes on juttu ikkagi inimeste algatatud protsessist – kuigi kuidas siis venelaste tagalas selline töö käib? ). ÜRO võitlejaid päästab miski radioaktiivne tunnusmärk, mille peale hoiavad erinevas suurusjärgus tapjarobotid eemale. Kuid tootmine täiustub ning korraga saadetakse inimeste vastu nendega äärmiselt sarnased robotid, mis siis inimgrupiga kontakti saades hävitavad inimesed – ja vahet pole, kas tegemist Vene poole või ÜRO võitlejatega. Viimastele ellujäänutele terendub, et inimrobotite eesmärk on pääseda Kuule, et sealsed inimesed loojakarja lüüa ja nii inimeksistents lõpetada. Ja no muidugi, kes viimastest ellujäänutest on inimesed ja kes robotid – toodetakse üha täiustunumaid seeriaid, et inimesi õnge tõmmata.

Raamatu nimilugu algab muidugi fantastilise küsimusega. Iseenesest leiab tegevus aset Jupiteri kandis, ent see terralaste maailmaruumi hõivamine meenutab pigem omaaegset Austraalia vms allutamist – et tundmatu floora ja fauna ning pärismaalased, muidugi ka metsad ja muu särav loodus jne. “Mr. Tähelaev” - loo lahendus on täiesti jabur, kuidas on võimalik ühe paari järglastest uut inimgruppi välja aretada, selline oodatav hüperintsest näib nii haige, et sellele ei taha sekunditki mõelda. Muidugi on võimalus, et loo puänt ongi autori poolt nii kibedaks mõeldud (vaevalt, et Dick ei teadvustanud endale inimkonna üht iidseimat keeldu).

Avaloo puhul näib tõlkijal olevat soov komasid võimalikult ökonoomselt kasutada, järgnevate tekstide puhul on neid vähe tihedamalt teksti paigutatud. Aga ehk Dicki tekst ongi selline. (Kuigi jällegi, see avaloo tõlkimine on teistelegi hambusse jäänud.) Olemata dickiaan tuleb siiski tunnistada lugude toredat meelelahutuslikku väärtust (jällegi, Orpheuse Raamatukogu mõned vanaulme tõlked panevad ikka hambad valutama).

ulmekirjanduse baas
digital nerdland

Mari-Liis Lill, Paavo Piik – Varesele valu, harakale haigus... (2014)

Depressioon on asi, mis tekitab minus segadust. Miks see on nii, et kui psühholoog või depressioonikud sellest räägivad, siis see tundubki personaalse maailmanabana, aga kui räägid inimestega, kel on selle depressiooniga teistsugune või olematu kokkupuude, tunned, et see on midagi... endastmõistetavalt ületatavat, lihtsat, asi on sinu enda hoiakus – nemad on sellest üle saanud või neid see ei puuduta; see, et sinul midagi on, näitab nõtrust või nõrkust või laiskust. Ühelt poolt veidral kombel ülendavana mõjuv arusaamine (see, mida sa koged, see ongi raske ja keeruline), teiselt poolt halastamatu (sa oled nõrk ja sitt, et lased millelgi sellisel end mõjutada, see on laiskus ja ettekääne; sinu probleem pole võrreldav sellega, milliseid eluraskusi on läbi elanud su vestluskaaslane – ja näe, tema on enamvähem korras). Ühesõnaga, depressiooni kas justkui “idealiseeritakse” või peetakse nõrkuse märgiks. Muidugi on eelöeldu must ja valge, selge, et seal vahel on hallim ala ehk inimesed, kellel lähedaste kaudu on depressiooni või ärevushäirega kokkupuude olnud. Ühesõnaga, millal on depressioon sinu jaoks vabanduseks, et sa ise oled lasknud asjadel perse minna, ja millal on see reaalne põhjus, et sa ei toimi alati ratsionaalsel viisil? Kus on see piir, millal algab-lõppeb laiskus või haigus? Millal on enesepiitsutamine õige, millal kahjulik? Millal pead elamise pasa alla neelama, millal sa pead hoopis mõistma, et asjad on sinus endas vähe nihu? Kui erinevalt inimesed kogevad depressiooni (jajah, haigusel on erinevad raskusastmed)? Okei, käesolevad mõttekillud kirjutasin tegelikult enne selle raamatu lugemist (ja ega see raamat vastanud nendele küsimustele – võibolla ma küsin ja mõtlen ebaselgelt).

Raamat on hea ja torgib valusalt. Mõned märksõnad... kohe murravad ja puudutavad (see on vähe veider tunne, et loed sõnades väljendatud emotsiooni ja see hakib sind ennast). Näidend käsitleb pigem nooremate inimeste kogemusi, raamatu lõppu lisatud näidendist välja jäänud lood annavad mõningast maiku ka vanemate inimeste oludest. Aga jah, väga hea ja tervitatav, et selline teatritükk koostati, ma pole küll kuulnud, kuidas see lavastusena välja kukkus, tekstina on see küll päris mõjus (aga jällegi, kellele arusaadav? Kas vaid depressiooni kogejatele?). Sirbist leiab hea ülevaate lavastusest.

Lood pole vaid mustast masendusest ja enesega kokkujooksmisest, arvatavalt intervjuude küsimuste taganttõukel kooruvad välja variandid, et kuidas depressiooniga igapäevaelus toime tulla, mida endaga peale hakata, kuidas vältida allajäämist. Ja see on hea, see kerge didaktilisus. Muidugi, kunstilisest küljest võttes võiks küsida, et kas iga lugu peaks väikese happy endi või lootusega lõppema... aga tegemist polegi otseselt kunstilise näidendiga, pigem mingilaadse teraapia- või teavitusvormiga (huvitav, mida psühholoogid-psühhiaatrid sellest tekstist arvavad? Kas on liiga lihtsad lahendused? Või üsna autentne läbilõige depressiooni kogejatest?). Kuigi nagu väidetakse, et intervjueeritavate sõnastust pole muudetud... on seda raske lõpuni uskuda (no küll on alles head jutustajad, eksole).

Eks omamoodi hirmutav on see, et pole ühtegi edulugu, keegi ei ütle, et jah, depressioon lõppes, finito selle värgiga. Kui nüüd õigesti mäletan, siis kõik jutustajad on tarbinud ühel või teisel hetkel tablette, siin pole esindatud ühtki “metsikut”, kes omal käel depressioonist jagu saanud (kui see reaalselt üldse võimalik on). Ühesõnaga, tagasi postituse algusesse ehk kui palju haigetele depressiooni kujutelmaks see, millest psühholoogid-psühhiaatrid neile selgeks teevad, mida neile pähe istutatakse (jällegi, miks peaks olema mingi alternatiivne vaade depressiooni kui haiguse olemusele?). Eks siin ja seal on mainitud depressiooni kui tänapäevast moehaigust, aga vabandust, kui seda reaalselt kogeda, on see glamuurist väga kaugel.

“Siis ma käisin jälle terapeudi juures. Tema põhimõtteliselt kaardistas ära... millega ma nõustun ka, et põhi, kõige sügavam tunne, mis seda kõike kasvatab, on veendumus, et ma ei ole armastusväärne ja ma olen alati üksi.” (“Fiona lugu”, lk 19)

“Ma avastasin mingid siuksed trikid, et tegelikult piisab vahel sellest, et sa füüsiliselt naeratad, vaata... See kuidagi tõmbab... natuke nagu lahti, isegi siuksed lihtsad asjad väga aitavad.” (“Luukase lugu”, lk 37)

“Ta ongi nagu selline hall tekk, mis on su ümber, et sa nagu näed ümberringi ka ainult hallust ja et kõik päevad on ühesugused ja et lootust ei ole ja... Selline hall tekk, mis on su ümber lihtsalt. Ta ei peagi olema väga negatiivne või masendav, vaid lihtsalt selline halliks tegev. Ma arvan, et see on depressiooni olemus. Jah...” (“Patriku lugu”, lk 69)

“Lihtsalt et kui sa oled nii iseendaga pahuksis, nii emotsioonide kütkeis, siis kasu oli võib-olla ehk sellest, et võtta need emotsioonid maha, puht füüsiliselt. Sest medikamentidega mitte ei ravita, vaid nendega võetakse sümptomid maha. Lääne meditsiini printsiip on see, et kergendada inimese vaevasid, aga mitte ravida. Ravi on see, mis sa iseendaga teed, kuidas sa endaga toime tuled ja missugused on su otsused.” (“Carlose lugu”, lk 75)

“Sattusin jälle mingi sellise psühhiaatri juurde, kes mõnitas mind nii hullusti, et mul tekkis jälle elutahe, ma tahtsin talle näidata, et I can do better, et ma tulen sellega toime või nii. Ja siis... noh, tema oli üle 50-aastane mammi, kes üldse ei kuulanud, mida ma räägin, ütles kogu aeg mhmh, mhmh mhmh, isegi kui ma midagi ei öelnud, ta ütles mhmh. Tema oligi see, kes ütles: “Vaata ennast, sa oled ilus noor tütarlaps, sul on töökoht, sa käid ülikoolis ja sul ei ole mitte midagi viga.” Issand kui tore, et sa nii arvad, aga see ei tööta nii, sa ei saa üldse aru, mis on depressioon. Et vaata, nagu kõik, absoluutselt kõik, mida ma iga hetk tahan teha, on ennast ära tappa.” (“Roberta lugu”, lk 81)

lugemissoovitus

Tom Holt – Grailblazers (For Two Nights Only, 2006)

Romaan Püha Graali otsimisest. 1500 aastat koopas võluunes viibiv Graali rüütlite ülem Boamund äratatakse üles, ning korraga peab ta kohanema 20. sajandi lõpu briti ühiskonnaga (õnneks abistab teda päkapikk Varbaküüs). Boamundi viis otsingukaaslast on sajandeid niisama vegeteerinud ja peavad nüüd juhi ärgitusel jalad alla võtma ning seda Püha Graali taas otsima hakkama. Osa satub Austraaliasse, osa põhjapoolusele, osa arvutite imelisse maailma... mis osutub hoopis Atlantisisse ligipääsuks. Nagu ikka, seostub Graaliga mitmeid krutskeid ning veidi tobe rüütliordu koperdab muidugi nende vastu, ajapikku selgub, et mäng Graali ümber käib kõvasti üle nende peade.

Kokku on selline stseenide proosa, hüpped ühelt sündmuselt teisele (koos tagasivaadetega ammustele juhtumistele). Selline hüplemine on lugemisel päris väsitav, suur osa muidugi ka selles, et tekst on eelkõige 90ndate briti lugejale mõeldud. Eks autoril on nende stseenidega mugavam tegelda, saab neid üha naljakamaks nokitseda jne. Ausalt öeldes lugesin aegajalt suuremat süüvimata, lihtsalt liialt palju on kokku surutud, mis samas enam märkimisväärselt humoorikana ei tundu. Romaani parim osa oli ehk põhjapoolusega seonduv, kus elab see psühhopaat, keda nüüdisajal enamasti tuntakse jõuluvanana. Miks ta sellisele jubedale tööle mõistetud... noh, eks selles ole süüd Kristuse sünniga kaasnenud sündmustest (et tegemist ikkagi Püha Graaliga, on raamatus mitmed sündmusi käivitavaid juhtumeid pärit Kristusega juhtuvast).

Kokkuvõtlikult ja mõtlikult ei saa öelda, et tegemist oleks just särava romaaniga, ikka jubedalt ülekuhjatud tekst kõigi oma keerdkäikude ja huumoriga. Karaktereid kui selliseid ei eksisteeri, on loo tarbeks kohandatud tegelased. Eks Holti on võrreldud Pratchettiga, ja miks mitte, mõlemad punnitavad kultuurist ja mütoloogiast niipalju huumorit välja kui võimalik.

ulmekirjanduse baas

Carrie Vaughn – Sealskin (Operation Arcana, 2015)

Teadagi on Iirimaa senini igati müsteeriline koht. Seal on soovi korral kuumaastikki käepärast! Selle loo peategelane läheb Iirimaale oma juuri või midagi otsima. Richard on ameerika eriväelasest veteran, kes peale üht traagilist pantvangioperatsiooni somaali piraatidega ei taha enam sellise maailmaga tegemist teha, temast ei ole lapspiraatide tapjat. Niisiis, läheb ta Iirimaale kümneks päevaks puhkama – sest nagu ema on rääkinud, on tema isa sealt pärit. Ja isalt on ta pärinud... väikesed lestad sõrmede ja varvaste vahel (mis on eriväelaste väljaõppes vägagi kasuks) ja ehk ka seletamatu ihaluse mere järele. Ema ei tahtnud lapse sigitajast midagi rääkida, olevat olnud selline muinasjutuline tegelane. Noh, kes siis Iirimaal eripärane poleks.

Richard satub Dublinis pubisse ja seal äratavad ta lestadega sõrmed tähelepanu... ja üllataval kombel pakutakse talle, et mingu sinna ja sinna oma juuri otsima. Oh neid iirlasi! Mees lähebki, jõuab külakesse, tunneb et peab veel edasi sõitma. Sõidabki mööda rannikuäärset teed edasi kuni lõpuks peatub ühel rannal, kus veepiiril seisab paat. Ta otsustab sellega merele minna. Ja edasi läheb lugu muinasjutuks kätte.

Et siis tegemist selle kogumiku teise hülgelooga, seekord toimub küll vägagi tänapäevastes oludes, mis põrkub kokku muinsasjutuliku ilmaga (aga sealgi omad sõjad ja konfliktid, pole pääsu sellest). Tekst on selline tubli keskmine, eks see nõua kaasaminemist (aga tegemist ikkagi Iirimaaga!) ja madinat pole rohkem kui väsinud sõjamehe mälestustes. Aga noh, eks oma juurte avastamine on ikka kena.

Amal El-Mohtar – Truth About Owls (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Lugu, mida otseselt ei ootaks sellisest antoloogiast, aga küllap peaks see illustreerima, et SFF võib olla omal moel poeetiline ja hingestatud ning igati inimlikest probleemidest. Lugu siis sellest, kuidas Liibanoni sõjapõgenikust tüdruk põeb uuel kodumaal Inglismaal identiteedikriisi. Segadus, et kes ta on, millised on ta õiged juured. Ta tunneb endas pulbitsevat mingit jõudu, millel on pigem negatiivne väljund, see põhjustab halba lähedastele – ent samas hoiab klassikaaslasi eemal. Ühesõnaga, igati eksistentsiaalsed probleemid.

Tüdrukus tekitab segadust ka tutvumine keldi mütoloogiaga, mis omaltpoolt justkui illustreeriks seda, kuidas tüdruk end tunneb (öökull, kes on lilledest kokku pandud, ehk siis ebaloomulikul viisil koostatud elu). Eks muidugi võiks mõttes arutleda, kas algklassides õppiv tüdruk saab nii kõrgelennuliselt arutleda ja enda abitust tunda, aga selge see, et traumaatilised kogemused ei voola niisama mööda külgi maha. Aga jah, peale teatud eksootilise võlu on raske sellest loost midagi huvitavat leida.

John Joseph Adams – Operation Arcana (2015)

Kui lugusid eraldi hinnata, oleks käesolev military fantasy antoloogia üsna keskpärane. Ent sentimentaalsetel põhjustel hindaks seda kogumikku pigem heaks – meelepärane teema, tutvumine mitmete mulle täiesti tundmatute autoritega ning, noh, raamatu välimus ja teostus on igati korralik (eks hiljuti oli Strahani antoloogiaga vist samamoodi). Aga jah, siin ei leidu minu jaoks oigamapanevalt löövat teksti, ent mulle mittemeelepäraste lugude puhul on arusaadav, et tekst ise pole jura, vaid lihtsalt mulle ei lähe peale. Võibolla olen liialt heatahtlik, aga lugudele antud hinnetest on näha, et kõik tekstid on üsna võrdsed (ehk oleksid hinded vähe teistsugused, kui lugenuks raamatu ühe raksuga läbi, mitte et nüüd takkajärgi hinnanuks).

Kogumikus siis 16 lugu 17 autorilt. Varem olen lugenud 4 autori tekste, eks tasapisi saab teiste kirjutajate puhul niisamuti kogemust täiendada. 9 loo puhul mees- ja 7 loo puhul naisautorid, keskmiselt võttes on naisautorite tekstid õrnalt paremad. Esindatud on tänapäeva ja lähiajalukku paigutuvad lood, leidub alternatiivajalugu, on padufantasyt ja üks lastekirjanduse klassika töötlus. Humoorikaid lugusid on pigem vähe, ühe teksti puhul (Green) olen vist ise kõiksugu irooniat endale ette kujutanud (autoritega on kogumiku autoritega intervjuusid teinud üks veebileht, lingid neile iga postituse juures). Eks siin ole ka ameerikakeskseid lugusid, aga selle kannatab ära. Ja noh, enamasti ei sumpa tekstid verelompides.

David Klecha & Tobias S. Buckell “Rules of Enchantment” 5/10

Jonathan Maberry “The Damned One Hundred” 4/10

Genevieve Valentine “Blood, Ash, Braids” 4/10

Elizabeth Moon “Mercenary's Honor” 6/10

Django Wexler “The Guns of theWastes” 5/10

Yoon Ha Lee “The Graphology of Hemorrhage” 4/10

Weston Ochse “American Golem” 5/10

Myke Cole “Weapons in the Earth” 4/10

Ari Marmell “Heavy Sulfur” 5/10

Tanya Huff “Steel Ships” 5/10

Carrie Vaughn “Sealskin” 5/10

T.C. McCarthy “Pathfinder” 4/10

Glen Cook “Bone Eaters” 5/10

Simon R. Green “Bomber's Moon” 6/10

Seanan McGuire “In Skeleton Leaves” 6/10

Linda Nagata “The Way Home” 6/10

T.C. McCarthy – Pathfinder (Operation Arcana, 2015)

Seekordne jutt leiab aset Korea sõja ajal, kus siis põhjakorealaste ja hiinlaste poolel tegutsevad salaja sellised spirituaalsed sellid, kes juhatavad surijaid, ee, paremini teispoolsusesse. Ent nagu selgub, on ameeriklaste vägedes tegutsemas omakorda miski deemon! Ja see deemon jahib neid spirituaalseid teejuhatajaid ning ligipääse korealaste ja hiinlaste teispoolsusesse. Et siis kerkib küsimus, et kuidas pääseda sellise elaja küüsist?

Nooh, eks huvitav on see, et valitud on selline konflikt ja osapool; tundmata korea ja hiina uskumusi ei oska öelda, kui palju see lugu neil põhineda võiks. Eks on selline emotsionaalne tekst, kangelaseks on noor neiu, kes peab korraga sellise deemoniga laatsaretis kokku puutuma – ja seda oma hea sõbranna lahkumise puhul.

K.J. Parker – I Met a Man Who Wasn't There (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year #9, 2015)

Esmatutvus Parkeriga oli igati meeldiv, ning seegi lugu on päris mokkamööda. Tegemist siis humoorika kelmilooga, kus peategelane tahab õppida maagilt tasu eest nõiatrikke – et siis saab (nagu lubatud) läbi seina kõndida ja aega aeglustada ja silmavaatega inimest tappa. Õpetajaks on raamatunohik, kes ei paista oma palgatöösse just ülemäära entusiastlikult suhtuvat. Noh, ilmsetest kahtlustest hoolimata surub kelm oma õpisoovi peale ning peale teatava rahasumma maksmist saab mõned õppetunnid. Mis on õige... kahtlased. Paistab, et maagi puhul on tegu niisamuti petturiga, kes siis lihtsameelsetelt raha välja pumpab. Kuid peategelane pole selline kergeusklik, tema on lapsepõlvest saati osalenud kõiksugu kelmustes ja pätitegudes. Ja peale kursuse lõppu nõuab ta õiglust, mille peale maag vaid mühatab ja viitab sellele, et midagi pole võimalik tõestada. Seejärel kelm... ja maag pistetakse... jõutakse kokkuleppele... kuid seejärel põgeneb... kelm saab viimase võimaluse... mille järel... Jälle... aga tasu on hea.

Ühesõnaga, tore lugu. Kelm püüab maagil naha üle kõrvade tõmmata, aga võta näpust, pealegi, et midagi on ta maagilt siiski õppinud... kuid see õpitu on surmanuhtlusega karistatav. Ning nii on kelm munepidi pihus. Viis, kuidas Parker napilt ja särtsuga seda lugu jutustab, on ikka päris mõnus. Muidugi, kelmilugu pole fantasys iseenesest miski haruldus, ent kui on stiili selle jutustamiseks, siis see on hea. Ühesõnaga, kui soovid lugeda Abercrombie laadist midagi helgemat, paistab päris hästi sobivat Parkeri leebe küünilisus. (Ja tuleb välja, et autor kirjutab comic fantasy romaane Tom Holti nime all, niipalju siis...)

Myke Cole – Weapons in the Earth (Operation Arcana, 2015)

Kogumiku tüütuim lugu on siin ühtlasi kõige pikem tekst – juba esimestest lehekülgedest peale ootad, et võiks nagu minna huvitavamaks, aga ei, jätkub see üldine joru. Kusjuures tuleb ausalt tunnistada, et iseenesest pole tekst halb ega labane või totter; lihtsalt ei hakka minu puhul tööle ja kõik. On ports härjapõlvlasi (“goblin”?), kes on langenud teiste härjapõlvlaste kätte vangi. Sitt olukord, vangistatuid piinatakse ja neilt uuritakse, kus peituvad nende hõimlased. Vangidel on ühtlasi kaasas kariloomad, kelle eest nad peavad hoolitsema – nomaadide värk, kui pole kariloomi, pole neil härjapõlvlastelgi pikka pidu.

Eks siis kuhjuvad draama ja probleemid, ühtlasi tahab üks kariloom poegida, aga sellistes oludes... ootaks loomabeebit hukk. Ja see oleks neile nomaadidele ennekuulmatu. Lõpuks saavad vangistajad selle, mida tahavad, ning vangidel on hõimu saatuse pärast vesi ahjus. Jne. Nagu intervjuust selgub, oli autori plaan kirjutada militaarse konflikti mõjudest nö tsiviilelanikkonnale.

Tšapajev, Petka ja Anka (2015)

“Lapsed, mida te teate Vassili Ivanovitš Tšapajevist?”
“Anekdoote!”
(lk 33)

Väike valik anekdoote. Nagu ikka, on postitusest välja jäänud mitmesugused rassistlikud või seksistlikud (sellest siis Anka vähene esindatus) tekstid, või igasugu fekaalinaljad. Võrreldes Rževskiga on Tšapajevi naljad ehk laiema kasutusalaga, vaimukamadki; kuigi ikka tekib küsimus, et millised hingelised probleemid küll nende anekdootide tarbijatel sisimas on (samas, eks siinkirjutajagi süüdi nende lugemises).

Seisab Petka vahipostil. Kuuleb kedagi tulemas ja karjatab: “Seis, tulistan!”
Tundmatu hääl: “Seisan!”
Petka: “Tulistan!”
(lk 39)

Kännul istub Tšapajev ja saeb tuumapommi.
Tema juurde astub Petka ja küsib: “Miks sa seda pommi saed? Äkki plahvatab?”
“Oh, pole hullu, mul on teine veel.”
(lk 58)

Tšapajevi väeüksus saab soomusrongi, mille peal on ka raadiosaatja.
Petka tahab hästi tark välja paista ja küsib: “Kas see raadiosaatja on lampidel või transistoritel?”
“Sulle, juhm inimene, ütlen veel kord “raadiosaatja on soomusrongil”!” vastab Tšapai.
(lk 63)

Petka astub staapi ja näeb, et Tšapai istub mõtlikult toolil ja mälub midagi, suunurkadest nirisevad aga mustad vahused nired.
Petka kohkub ära: “Vassili Ivanõtš! Mida sa teed?”
Tšapajev sülgab suu tühjaks ja ütleb: “Ma pesen sokke.”
“Aga miks sa neid suus pesed?”
“Siis saavad hambad ka puhtaks.”
(lk 86)

Petka satub kodusõja ajal sadistide kätte vangi. Paari kuu pärast saab põgenema ja naaseb oma väeossa.
Tšapajev ilgub: “Noh, Petka, kas sind piinati seal ikka korralikult?”
Petka: “Mitte just väga... Tahad, näitan?”
Vassili Ivanovitš nõustub. Petka viib Tšapai tööriistakuuri, keerab ta munad kruustangide vahele ja lahkub. Mõne aja pärast tuleb tagasi suure saega.
Tšapajev: “Kas sa, elajas, kavatsed saagima hakata?!”
Petka: “Oh ei, Vassili Ivanovitš, saagima hakkad sina, aga mina lähen pistan kuurile tule otsa...”
(lk 98)

“Kuule, Anka, miks Petkal nii kohevad, ilusad ja lokkis juuksed on?” uurib Tšapajev.
“Ta peseb juukseid ju munaga,” vastab Anka.
“No on alles akrobaat,” imestab Tšapajev.
(lk 105)

Petka ja Tšapajev satuvad valgete kätte vangi. Nad kuulatakse üle ja öeldakse, et kui nad tunnistavad kõik üles ja räägivad suu puhtaks, saavad vabaks.
Petka räägib kõik sõjasaladused ära ja pääseb vabadusse.
Tšapajev ei räägi midagi. Iga päev toimuvad ülekuulamised, teda hirmutatakse, piinatakse, aga ei midagi – Tšapajevi suu on lukus. Lõpuks visatakse ta üksikkongi tagasi.
Ühel õhtul läheb vangivalvur Tšapai kongist mööda ja kuuleb, et Tšapajev räägib omaette. Jääb terasemalt kuulatama ja piilub sisse. Tšapajev taob pead vastu seina ja halab: “Neetud skleroos! Midagi ei mäleta! Nii võidakse ju ära tappa!”
(lk 111)

Tarre astub rõõmustav Petka: “Tead, Vassili Ivanovitš, ma lõin kärbse ahjuroobiga maha!”
“Petka, aga kust sa roobi leidsid?”
“Seal ahju juures seisis!”
“Teeme nüüd nii, Petka, et kui sa veel minu sokke ilma küsimata võtad, siis murran su püksid tükkideks!”
(lk 125)

“Vassili Ivanovitš, poisid püüdsid kinni vaenlase spiooni. Poome ta üles.”
“Ei mingil juhul! Võllapuu otsast võib ta näha meie diviisi paiknemist.”
(lk 139)

“Sõjaväeakadeemiasse astumisel küsitakse Tšapajevilt matemaatikaeksamil: “Kui palju on ½ + 0,5?”
“Tunnen, et üks liiter peaks olema, kuid tõestada ei oska.”
(lk 218)

Tšapajev seisab künkal ja jälgib horisonti. Järsku märkab, et valged ründavad.
“No on raisad!”
Vaatab vasakule: “Värdjad!”
Vaatab paremale: “Jätised!”
Vaatab seljataha: “Tõprad igal pool! Petka, meiega on jokk!”
Aga Petka vaatab ja kuulab aupaklikult. Lõpuks õhkab hardalt: “Strateeg!”
(lk 311)

Simon R. Green – Bomber's Moon (Operation Arcana, 2015)

Lugu, mille maailm on nii totter, et muutub viimaks päris lõbusaks ja omamoodi huvitavakski. On Teine maailmasõda ja briti lennuvägi on valmis lendama Dresdenit maatasa pommitama, ning ootavad preestreid, kes peaks lennukitele asuma. Lennukid on vähe teistsuguse sisustusega kui muidu nende sõidukite puhul, nimelt on sisemus kaetud piiblitsitaatidega täidetud lehtedega. Ja preestrit läheb vaja selleks, et nad kutsuksid (või avaksid kanalid) lennukitele kaitseks... taevased inglid. Nimelt on Teise maailmasõjaga ühinenud ka taevalikud jõud – peale seda kui kaotusseisus natsid kutsusid endile appi Põrgu jõud (sest Taevas keeldus neid aitamast). Ja kui osaleb Põrgu, peab osalema ka Taevas (vahepeal illustreerib pommituslennukiga kaasa “lendav” ingel seda, miks käesolevat inimestevahelist konflikti ei või lahendada inglite ja deemonite vahelise madinaga), tasakaal peab valitsema.

Et inglid on teadagi enamvähem positiivsed (kuigi üsna elukauged), siis sellevõrra hullemad on deemonid, kes nõuavad natsidelt abistamise eest suurel hulgal inimohvreid. Kuna sõjavangid ja juudid on deemonitele ohvriks toodud, kasutasid natsid nüüd sakslasi ohvriannina – Dresdeni puhul ongi neil plaan seal elavad inimesed riituseohvriks tuua. Süsimusta huumorina on brittide pommitamise üheks eesmärgiks päästa linna elanikkond põrgust, et dresdenlased pommirahe läbi taevasse pääseksid.

Lennuvägi jõuab sõjategevuse ja deemonite laastatud kontinendi kohal lennates lõpuks Dresdeni ja puhkeb võitlus inglite toetatud briti õhuväe ja deemonitega tugevdatud natside õhutõrje vahel. Brittidel õnnestub suurtest kaotustest hoolimata linn maatasa põletada. Ja nii edasi, kõigest ei saa siin kirjutada.

Ühesõnaga, algselt tobe ja läila maailm muutub jutu edenedes üha süsimustemaks huumoriks, tekstist on raske kedagi inimlikult positiivset leida (eks need brittidest õhuväelased on ka pigem karikatuurid). Võibolla lugesin mittekristlikus vaimus (autori intervjuust ei oskagi suurt midagi arvata), aga lõpuks moodustus minu jaoks päris irriteeeriv tekst, mida ei osanud üleüldse oodata. Meeldiv üllatus.

Jonathan Maberry – The Damned One Hundred (Operation Arcana, 2015)

Monumentaalne lühilugu. Tõepoolest! Punase Värava valvureid on ootamas hukatus – Värava poole on tulemas enneolematult suur vaenlaste armee, sada tuhat meest ja hulk piiramisvarustust. Sellist jõudu pole Värava kaitsmisel kunagi kohatud ja on selge, et nii Punane Värav kui ka selle kaitstavad maad ja inimesed pühitakse lähipäevadel ajaloo prügikasti. Paratamatu häving on ees!!!

Värava kaitsjate ülemusel on veel viimane õlekõrs, mis võiks neid päästa vallutajate hordidest. Ent selleks tuleb pöörduda Punase Värava lähedal paikneva päikese eest peidetud kindluse üleloomulike valitsejannade poole, et nemad ühineksid kaitsjatega... ja selle käigus päästaks muuseas ka iseend – sest nagu selgub, on see vallutajate armee niivõrd nurjatu loomuga, et on rünnanud vallutatud maadel nende ebajumalannade teisi kindlustusi ja need kogunisti hävitanud! Oo, oo, hirmus! Ja Punase Värava kaitsja tuletab ühe hirmutava ja hävitava abinõu, kuidas need ebajumalannad saaksid inimesi muuta...

Siis selline tõsine ja lühike fantasy kangutamine, elust suurem hetk, otse Viimaste Kangelaste Ajastust! Lugemise puhul üsna unustamiskõlbulik.

Ben Elton – Tagasi minevikku (2015)

Et siis, alternatiivajaloost pungis raamat sellest, mis juhtunuks siis, kui keegi tulevikust püüaks ajarännu abil ära hoida 1914. aastal alanud maailmasõda ja sellele järgnenud ajalookäike. Siinses versioonis on plaan säästa Franz Ferdinand atentaadist ja seeasemel tappa Saksa keiser, kes oma sõjaka käitumisega õhutas suurriike konfliktini (nii leiavad plaani koostajad). Mõeldud, tehtud. Peaaegu. Raamatu lõpus selgub, et... et... see on põhjustanud soovitust hoopis teistsuguse tulemuse. Ja mitte ainult... aga ei saa lõppu paljastada. Igal juhul, mineviku muutmine, see peaks olema kategooriliselt keelatud. Vist.

Eltoni loodud tekst on üsna kurikaval ning selles peituvad mitmed salakarid selguvad alles lõpu eel (no vähemalt mulle). Autor valdab lugeja paelumist, iseasi, kas keskmise bestselleri lugemine annab sügavat elamust (ohjah, mis üldse annab?). Või ma ei oskagi öelda, igal juhul jäi mulle mingil põhjusel loetavaga distants. Jah, peategelane on igati traagilise minevikuga, ja see, kuidas see seostub ta ajarändemissiooniga, on veelgi koletum. Jah, need ajaloovisioonid, mida läbi mängitakse, need on päris jubedad (õigemini väga jubedad). Kuid tundub, et tegemist on autori kalkuleeritud kirjutamisega, siit ei lõhna vastu autorilt endalt pärinevat verd, higi ja hullust. On selline... hästi tehtud kirjandus laiale lugejaskonnale. Ehk olen ebaõiglane, lihtsalt see lugemine läks seekord niimoodi.

Alastair Reynolds – Ascension Day (The Mammoth Book of Best New SF 25, 2012)

Ulme nagu muiste – tegevus toimub määramatus kaugtulevikus, on üüratult suur kaubalaev, mis tuhandeid aastaid kaubelnud eri tähtede vahel (alati on võimalik kellelegi midagi pähe määrida), kraps kapten, kes ajab asju kohalikega (kui vaja, siis aastakümneid) ja tema tegelik ülemus / omanik, kes / mis elutseb või hiberneerub selles üüratus kaubalaevas.

Tekst on pigem kui mõne romaani avapeatükk, nelja lehekülje jooksul avanevad üha järgmised kihid ja vaikselt tekib häiriv küsimus, et millega see kapten ja olevus õigupoolest tegelevad. Või mis inimene see kapten üldse on, kellele / millele on ta oma hinge müünud ja mille eest – võimalik igavene elu, aga seda orjuses?

Milline painav salapära, eksole, või siis mitte.

ulmekirjanduse baas

Martin Oja – Sõnumeid sisikonnast (2015)

Raamatu sisuline ülesehitus kirjeldaks kui helguse lagunemist, esimeste lugude pea päikseline meeleolu läheb üle kiiksuga muinasjuttudeks, sealt edasi üpris jõhkraks sotsiaalkriitiliseks satiiriks, viimaste lugudega saabub teatud rahunemine või ka nö suurtest eesmärkidest loobumine (hea küll, ega need 13 lugu ei lase just nii lihtsalt end lahterdada). On poeetilisi hetki ning ka jõhkruseni rämedust. Autor ühtaegu loob muinasjutulist maailma (raamatu esimeses pooles) ja samas teistes tekstides laseb tumedamatel meeleoludel üle ääre vastu nägu kobrutada. (Segaseks jääb “Pirgit Toomasel külas”, et mis see siis nüüd täpselt on.) Ja eks siin ole mõningaid teemasid, mis võivad mõnel lugejal üle visata (või vastupidi), no seentest või lammastest või mõni väiksem irriteerivam detail... ja muidugi need sotsiaalkriitilised rahmeldamised tänapäeva olukorra kallal... Seda erandlikum tundub raamatu avalugu oma täielikus helguses (mille otseseks vasteks võiks olla “Reede” oma sihitu vägivallaga enda vastu).

Keeruline värk.