Hiljuti otsides Heinleini kohta üht eesti blogi postitust (ei, ma ei leidnud seda blogi), sattusin “Tähesõdalaste” jutu peale. Ja siis meenus, et suhteliselt hiljuti sai seda loetud ja kogetud igavust või ka pettumust. Harukordne juhus, kus film on raamatust parem, üks ulmefänn sai selle tõdemuse peale päris pahaseks. Esmakordselt filmi nähes arvasin, et tegemist on saastaga (kuigi hilisematel taasnägemistel on see omamoodi meeldima hakanud – et vägivald ja veider huumor jne, ainult armastusliinid on ökad).
baas
segane maailm
1 kommentaar:
Ma nägin kah filmi enne ja pärast lugesin raamatut. Mulle meeldisid nad mõlemad, ulme ja sõda on minu lemmikud ja kui veel koos...
Siiski raamat tundus tsuti parem, sest filmist kumas õrnalt paroodia järele, aga raamatust sellist muljet ei jäänud.
Postita kommentaar