
looming
“Liigkasu on lubamatu vahekasu, ebaseaduslik lisatulu.
Kõige paremini väljendab kiriku suhtumist liigkasuvõtmisse 13. sajandil tõenäoliselt Urbanus III dekretaal Consuluit (1187), mis on lülitatud kanoonilise õiguse koodeksisse:
Liigkasuvõtmine on kõik see, mida nõutakse tasuks laenu eest peale laenatud asja enese.
Liigkasuvõtmine on patt, mille keelab nii Vana kui ka Uus Testament.
Juba ainuüksi lootus lisatasule on patt.
Liigkasu tuleb täies ulatuses tagastada selle tegelikule omanikule.
Kõrgendatud hinnad järelmaksuga müügi puhul on enesestmõistetavalt liigkasu.” (lk 23)
“Teisal (näiteks ühe Goslari pereelamu fassaadil) võib aga näha liigkasuvõtjat, kes roojab tukatit. Psühhoanalüütilisest vaatepunktist võime seega täheldada, et keskajal seostatakse ebaõiglaselt teenitud raha oraalse või anaalse seksuaalsusega.” (lk 30)
“Liigkasuvõtmine on vargus, järelikult on liigkasuvõtja varas. Ja eelkõige, nii nagu iga varas, on ta omandi varas. /-/ Tõepoolest, mida ta müüb, kui mitte aega, mis jääb laenu andmise ja selle intressidega tagasimaksmise hetke vahele? Aeg kuulub üksnes Jumalale. Ajavargana on liigkasuvõtja Jumala pärandi röövel.” (lk 34-35)
“Üks teine, kristlusele ja keskajale veelgi omasem kriteerium viitab seitsmele surmapatule. Võõrastemajapidajad, pesupaigapidajad, trahteripidajad ja žonglöörid soosivad prassimist; näljapajukit saavad tekstiilitöölised moodustavad prostituutide arvuka klientuuri. Nemad on hukka mõistetud iharuse tõttu. Ahnus iseloomustab kaupmehi ja seadusemehi, aplus kokka, uhkus rüütlit, laiskus kerjust.
Liigkasuvõtjat kui halvemat sorti kaupmeest süüdistatakse üheaegselt mitmes patus: eriti põlgusväärses rahaga manipuleerimises, ahnuses ja laiskuses. Sellele lisandub, nagu me nägime, hukkamõist varguse, ebaõigluse ja loomuvastase patu eest. Liigkasuvõtja paturegister on masendav.” (lk 41-42)
“Ning noormees tõusis, astus akna juurde ja vaatas õue, kus askeldati ja aeti omi asju nii nagu ikka, ja noormehele tundus, et kuigi ta näeb midagi täiesti tavalist, näeb ta ka seda, mis on kordumatu, tabamatu ja järeleaimamatu nagu möödalendava linnu riivav tiivalöök. Ja noormees vaatas aknal veel kaua, vaatas, ega mõelnudki eriti midagi. Inimesed astusid ustest sisse ja välja. Keegi tõstis häält. Siin-seal süttisid akendes tuled. Keegi mees oli oma naise surunud vastu välisust ja kõneles kõva häälega armumisest, niikaua kuni naine nutma hakkas; tähed süttisid taevas üksteise järel ja särasid siis kirkalt.
Möödus aeg. Õrnalt ja hellalt nagu karjakella helin, mis kauguses kumiseb ja siis kaob, nõnda möödus aeg. Inimesed sündisid ja surid, kannatasid ja rõõmustasid. Olid uljad ja olid tagasihoidlikud. Nõnda möödus aeg, ja palju sellest jääb rääkimata. Kui armas lugeja leiab, et sellest kõigest peaks ikkagi rääkima, siis avagu ta mõni teine raamat või lugegu mõnda teist juttu – ka seal on räägitud sellest kõigest.” (lk 48-49)
“Ju siis mängib mu mälu minuga malet ja tahab mind seljatada. Ei kavatse ma talle nii kergelt alla anda, vananemisprotsess tuleb peatada! Otsustasin hakata tervislikule toitumisele rohkem tähelepanu pöörama.” (lk 17)
“Tõnu hakkas juba kartma, et selle mõrva uurimine, mille üheks peamiseks kahtlustatavaks on kunagine sõber ja klassiõde, kahandab ta inimlikkuse raase kriitilise piirini ning võib panna aluse raskemeelsusele või mõnele muule vaimsele probleemile.” (lk 110)