Elisabeth Salmin – Miks ta laulab nii? (2010)

Tegemist siis eesti (?) koomiksiga, millest ei saa esmapilgul tuhkagi aru. Joosep ja hobune on sõbrad ja hobune tahab heinu süüa, niisiis siirdutakse heina otsima ja satutakse kaartide maailma, mida valdab mingi korporatsioon, kes tahab sellelt maailmalt raha teeida. Kaardimaailm, mis ongi reaalsus: “Ümberringi olid vaid skeemid ja juhendid. Ja liikuda sai nende abil igas suunas. Minevikku ja tulevikkugi.” Teostuselt ehk selline üllitis, mis lastelegi vastuvõetav (või ongi lastele mõeldud?). Kohtub siis Joosep heinaotsingul oma mineviku ja tulevikuga Joosepiga, aga hobune saab juhuslikult mööduvalt tüdrukult pisut heina ja kui Joosep naaseb, teeb poiss tüdrukuga hobusest kauboi. Seejärel jõuavad kaardimaailma omanikud omasoodu otsusele, et kasumit napib ja asustavad kaardid enamjaos robotitega. Kuniks omanikud hasartmängus raha maha mängivad ja pillid kotti panevad. Kaartide alt paljastub tõeline roheline heinamaa, ja hobusel hää meel, seega. Ja midagi veel. Ühesõnaga, kuni selle hobuse kauboistumiseni on lugu jälgitav, aga edasi kisub liialt jaburaks (või noh, täiskasvanulikumaks?). Filosoofiline tagapõhi jääb pisut arusaamatuks. Visuaalselt lihtsad pildid, ütlevad mu neitsilikud koomiksivaatajasilmad, sellest siis arvamus, et ehk lastelgi avastusrõõmu ja kaasaelamist.