Viimastel aastatel Vonneguti tõlkeid lugedes on muudkui tunne, et pole neist nagu midagi arvata, ikka üks ja sarnane tekstijoru, miski ei pane ohhootama nagu seda võis kogeda esmatutvustel. Autori ammendumine? Enda nürinemine? Võimalik und usutav. Peale sellist tagasihoidlikku mõttetegevust sattus ette peatükk “Kemikaalid” (lk 182-185), mis on samas väga ja väga hea psühhedeelne vahepala ehk politseiniku veidralt argine monodialoog Campbelliga (tahaks seda kohta uuesti lugeda, aga raamat juba tagastatud).
Lugu siis selline. Saksastunud ameeriklasest näitekirjanik Campbell on II maailmasõja ajal Berliinis ameeriklaste agendiks – paisates raadioeetrisse räiget natsipropagandat ameeriklastele suunatud raadiosaadetes, samas nende esinemistega edastades liitlastele kodeeritud teavet (mille sisust tal endal polnud aimugi). Natsid on rahul, värvajad on rahul, natsimeelsed gringod on rahul. Vaid äi on pahane, et teutoontütar pole teutooniga abielus (aga milline armastus küll neil Helgaga valitses! Kuni naine kaob Krimmis sakslastele esinedes). Sõda lõppes, Campbell pääses tänu värvajale kohesest poomisest, aga samas jäi ka paljastamata ta spiooniamet – niisiis teadis tema tegelikku tausta vaid 3 inimest. Ta saadetakse New Yorki pakku elupäevi viitma (ikka unistades ja otsides Helgat). Kus ta reedab aastate pärast sõber, kes on nõukogude agent. Seepeale ilmuvad seitsmekümnendates naljakad ameerikad natsid, kellele ta on ebajumala eest tänu sõjaaegsetele raadiosaadetele. Jne jne jne. Võiks veel mainida, et raamat on kirjutatud seletuskirjana Iisraeli vangis istudes (omamoodi äraspidine paralleel Hilsenrathi kangelasega).
Kerglasel moel kirjutatud sünge tekst, mille finaal on hämmastaval kombel häguselt suguluses Kane'i “4.48 Psychosis” näidendiga. Raamatu viimane kolmandik on ikka päris hea.
“Ning nende nõudmised olid esitatud nii, et need mõjuksid ka harivalt: need õpetasid, et minusugune propagandist on sama palju mõrvar kui Heydrich, Eichmann, Himmler ja kogu ülejäänud sünge bande.ulmekirjanduse baas
See võib nii olla. Ma olin lootnud, et raadiohäälena olen ma vaid naeruväärne, aga see maailm teeb naeruväärne olemise väga raskeks, sest nii paljud inimesed ei taha naerda, ei ole suutelised mõtlema, on nii agarad uskuma, urisema ja vihkama. Nii paljud inimesed tahtsid mind uskuda!
Öelge vana armas-imelise kõhklusteta usu kohta mida tahate, mina pean selleks võimelisust hirmuäratavaks ja läbinisti tülgastavaks.” (lk 130)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar