Nodar Dumbadze – Päike (1977)

Kui ava- ja lõpulugu kõrvale jätta, siis tegemist päris hea proosakoguga, selline poolmüstiline südamlik atmosfäär ja nii. No nõukavärki on, aga mitte liialt (alltoodud tsitaat ongi pigem teravaks erandiks, ja see isake tsaar on kummastavavõitugi), pigem viidatakse igapäevaelu usulistele klišeedele. Kuigi tutvustuse järgi asusin taas lugema gruusia huumori lootuses, on pigem tegemist Gruusia maapiirkonna tragikoomilise elukuluga, kuidagi jõutakse ikka matusteni (ühes loos avastab saja-aastane vanamees, et ta on kulunud viledaks, mille peale tänab ta armsasti oma tööriistu ja koduloomi ja viljapuid ning laseb siis end maha, sugulastele suureks häbiks). Raamatu parim on ehk “Koer”, sõjaaegne Gruusia eluolu omapärade ja traditsioonide, inimlikkuse ja rumalusega.

“Ükskord sattusin peale järgmisele jutuajamisele:
“Sõda on häbiasi, Kutsa! Kas sinusugune koer peab pirni sööma?!” rääkis vanaisa koerale ja vangutas kahetsedes pead. Koer omalt poolt noogutas vastu, nagu nõustudes: muidugi, muidugi.
“Sa oled liha maitse vist juba unustanud, Kutsa?” küsis vanaisa.
“Jah,” noogutas koer pead.
“Ära karda,” rahustas vanaisa, “ära karda! Küllap tuleb Gogita isa Arsena ja hoolitseb meie eest nii nagu vaja. Mis sa kostad selle peale?” Koer ei tundnud minu isa Arsenat, kuid noogutas siiski pead. “Ja kui ei, siis arvatavasti lõpeb see neetud sõda...” jätkas vanaisa. “Ehk läheb luuvalu ka üle, kaua ta põrguline ikka piinab. Saan endale jalad jälle alla, lähen Moskvasse, langen Stalini ette põlvili, küllap ta annab ühe kilo Hitleri liha sinu ja minu tarvis. Hitleri lihast ja verest saame sel päeval söönuks ja joome ennast täis, mina ja sina, Kutsa. Kuid millal saabub see aeg, millal?” küsis vanaisa koeralt. Koergi vaatas küsiva pilguga vanaisa pisaraid täis silmadesse.” (“Koer”, lk 39-40)