Mööda kõrbe roomab surmani vaevatud mees. Nädal pole joonud, kolm nädalat söönud. Järsku märkab liivas mingit anumat. Võtab selle kätte, hõõrub ja sealt hüppab välja džinn:
“Kuulan sind, mu käskija!”
“Ma tahan koju!”
Džinn võtab mehel käest:
“Lähme!”
“Ei, sa ei saanud minust aru! Ma tahan kiirelt koju!”
“Aa, no siis jookseme!” (lk 5-6)
Talumees tellib linnufarmist 200 tibupoega, selgitades, et ta soovib rajada kanafarmi. Kahe nädala pärast tellib ta jällegi 200 tibupoega ja kahe nädala pärast jälle 200. Linnufarmi töölise uudishimu on aga vahepeal kasvanud väljakannatamatuks ning ta pärib, mis talumees teeb nii suure arvu tibupoegadega.
“Tõenäoliselt teen ma midagi valesti – kas istutan nad liiga sügavale või siis liiga tihedalt...” (lk 33)
“Läheb rändur baari, kass kaasas. Tellib endale 100 grammi viina, kassile 100 grammi bensiini. Baarmen vastu, et baaris bensiini ei müüda. Lõpuks on nõus siiski teatud tasu eest oma autost tooma. Mees paneb klõmaka viina, kassile joodab bensiini. Seepeale hakkab kass hirmsasti mööda baari seinu ringi kihutama, kuni lõpuks seisma jääb ja vajub kosss! külili. Kõik kohe imestunult pärima, et mis juhtus.
“Ei tea, bensiin sai vist otsa,” arvab rändur. (lk 87-88)
Inimsööja pere istub ümber laua ja ootab pereisa koju. Lõpuks isa saabubki, kirstu kummagi õla peal.
Lapsed jonnivad: “Ei taha enam konserve!” (lk 94)
Inimsööjate pere sööb lõunat. Äkki lapsed küsivad:
“Ema, ema! Mis meil täna magustoiduks on?”
“Eskimojäätis.” (lk 98)
Noor vampiir lendab üle metsa. Näeb – puu külge on seotud noor naine. Pidu! Sööstab alla. Viimasel hetkel märkab naise ees maas vana vampiiri.
“Miks sa verd ei ime?”
“Ei saa, pojake,” osutab vana vampiir oma suule, “hambaid pole.”
“Mis sa siis siin vahid?”
“Hingitsen päevadest päevadeni.” (lk 100)
Teine maailmasõda. Koonduslaager. Käimas on vangide kaalumine. Saksa ohvitser karjub:
“105 kilo!?! Rasva olete läinud, sead! Järgmised viis kaalule!” (lk 133)
Kolm ööd ja kolm päeva vahetpidamata suudles kuningapoeg magavat printsessi. Siis aga tuli talle pähe mõte: “Aga võib-olla on see printsess siiski juba surnud?” (lk 142)
Kaks memme, Miili ja Maali, istuvad pingil ja ajavad juttu. Miili räägib:
“Mõtle, Juta matab juba kolmandat meest, viis teise krematooriumisse tuhastamisele.”
Maali mõtleb tükk aega ja lausub siis:
“No ütle seda ilmaelu, mõni pole meest veel saanudki, aga tal jagub nendega isegi ahju kütta...” (lk 149)
Tüdrukuke kaevab kühvliga liiva ja hõikab järsku emale:
“Ema, ma nägin just vanaema!”
“Mitu korda ma olen sulle öelnud, et ära kaeva nii sügavale liiva sisse!” (lk 158)
Mees viiakse operatsioonile, seal küsib anestesioloog: “Millise tuimestuse teeme?”
Raha pole just palju, mõtleb mees ja ütleb anestesioloogile: “Ma võtaksin kõige odavama.”
Arst: “No hakkame siis kohe peale. Äiu-äiu, kussu-kussu...” (lk 160)
Kukk kõnnib grillbaarist mööda. Vaatab töötavat grillahju ja kokutab:
“Kok, kok, kukkeleegu! Maal pole enam ühtegi kana, kellega hullata, aga need siin muudkui sõidavad karusselliga ringi!” (lk 175)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar