Pole küll varem suuremat tähelepanu Jürgen Rooste luulele pööranud, aga nüüd, ühes paljude teistega, jäi temagi luulekogu mulle tee peale ette. Luuletajaga tutvumist oleks aus alustada muidugi esimesest kogust, kuid millegipärast leidus raamatukogus praegu ainult see. Ons ta siis nii popp, et kõik välja laenutatud? Võib-olla.Meelde jäi palju diskotamist, natuke sotsiaalkriitikat, ingliunelust ja veel pisut teistsugust sotsiaalkriitikat. Just see sotsiaalkriitika ja igasugune virisemine eesti elu teemadel on uskumatult tabav ja vägev. Erinevad kiibitsemised ja kiimlemised pole ka pahad. Aga nii kui satub natuke tundlemist sekka, muutub lugu niruks. Paarile helgele armsale armastuslaadsele tundesõnale eelneb või järgneb alati topeltkogus irooniat (sest kuidas saabki noor mees tunnelda ironiseerimata!?), ja see tüütab päris kiiresti. Üldtoon on aga positiivne, rõõmus ja eluterve (mis torkab silma, kui seda lugeda teiste autorite halaluule vahepeale).
Selles mõttes on raamat üsna ühtlaselt koostatud, et umbes esimene kolmandik on ladus ja huvitav, tabavate ütelustega ja tsiteerimistlubav, edasi läheb järk-järgult tüütumaks. Disko-luuletused on ka veel päris toredad (kuid mitte nii teravmeelsed nagu alguspoole „Hakitud Eesti”), kuid „Inglid” on juba üsna tüütu (aga üsna tõenäoliselt pole mu mõtlemine päris sama, mis kahekümnendates noormehel).
Väga meeldivad mulle Rooste keeleuuendid (mis tegelikult vist pole päris uuendid, vaid pigem... hmm... kõnendid), nagu juuwa, omik, ümn, kolgend, lauwake jm kõnekeelsed sõnad. Olen juba ammu kade näiteks norra keele peale (aga tegelikult enamuste keelte peale), kus kõne- ja kirjakeel erinevad nagu öö ja päev. Sest eesti keeles on tavaliselt nii, et kui sina ütled „mul jäi vihik kodu”, siis õpetaja käratab „korrektne on KOJU!”, ega hooli sellest, et kirjandisse kirjutad sa niikuinii „koju”. Seega hea on kohata kusagil "valestirääkimise" tunnustamist.
Luuletus leheküljel 22 on kivirähklik, kuigi see vist polnud mõeldud nii, kuid õhkkond ja ilmastik meenutab "Rehepappi", kuldakandvad härjapõlvlased Imbit ja Ärnit, piaministriks pandav onu on sama salapärane nagu Kiviräha kurjad vaimud ja katk. Luuletus on selline:
TUULEMAAL TUULISED AJAD
aasta 2002
üks hilisõhtu
külm pime märg ja hirmus
väike alevik
eestlase elutuba
mängib televiisor
äranutetud nägudega lapsed
piiluvad ema kitli varjust
(emme-emme kesse onu ometi on
kes piaministriks pandakse?)
kapis krabistab nälg
vanas koolimajas tühjus
tagatoas puhastab isa
jahipüssi
tõsine eesti mees mitte mingi nänn
tema seda juba nii ei jäta
naine nutab lapsed nutavad
koer ulub kuud (ja seepärast et ta koer on)
härjapõlvlased kannavad kuskil kulda kokku
väljas peksab karm läänetuul
inimesi ja puid põrmu
taamal läevad eestlased üle
lageda välja kodakonsus paelaga kaelas
ja aurahad sügaval sukasääres
õhus hõljub reetmise jälk hais
ja supiköögis nõukaaegse sööklatoidu lebra
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar