“Tehing” - jutuke siis inimkonna tölplusest ja traditsioonilise elulaadi alalhoiust. Kukub tulnukas inimtühja põlismetsa ja jääb hätta, ei saa enam lennuaparaati tööle ja kaasreisijad surnud. Tuleb metsapõlengu eest põgenev Jahimees ja nad sõbrunevad. Jahimees ehitab talveks jahionni, tulnukas nokitseb lennumasinas ja õhtuti vestavad lõkkevalgel lugusid. Jahimees, va kavalpea, loodab tulnukalt kui tehnoloogilisemalt arenunumast keskkonnast pärit olendilt sealseid tehnikasaladusi välja õngitseda, ent tulnukas näeb ta plaani läbi ja keeldub vastaval teemal Jahimeest informeerimast; tuleb ise areneda, neil pole kombeks vähemarenenud maailmu aidata! Pakub hoopis üks hetk inimesele, et kui see annaks poole oma püssirohuvarust temale, saaks aparaat jälle tööle ning tema oma koduplaneedile lennata ning seejärel tuleks tagasi ja teeks vastutasuks kingituse kogu inimkonnale, hävitades kogu püssirohu ja miinid ja tuumapommid jms – et inimkond saaks rahus elada. Jahimees mõtleb öösel natuke ja lööb hommikul tulnuka maha. Oma mõtetes kutsus ta tulnukat roheliseks päkapikuks, armas.
“Ebamiljonär” - lihtsameelse teostusega looke kapitalistide roiskunud maailmast ja eetikast. Tekst, mis justkui ei taotle usutava maailma loomist, tegelased on kui võõritusefektiga pähe löödud. Et siis tuleviku inimesed eksperimenteerivad ajamasina abil, millised võisid olla 20. sajandi inimeste käitumismustrid. Eksperiment ei lähe just nii, nagu oodati.
“Kümme tuhat Einsteini” - rikkur tellib arstidelt omale järglast, kes oleks ta täpne koopia. Rahavajaduses (ja teadmishimulised) arstid nõustuvad. Kloonimist tundmata asuvad kohe katseklaasis homunkulust looma. See õnnestub, tehnoloogia töötab – mõne nädala pärast on valminud 18-aastane noormees, kes on oma 63-aastase isa koopia (kelle 20-aastane trofeenaine lahistab nutta, et ei saa titte kasvatada). Rikkurid on rahul – saavad nüüd hakata end taastootma. Seda lugu võiks edasi kirjutada, võttes eeskujuks nt Kane'i “Phaedra's Love”. Või siis olla lihtsalt omapärane.
“Tulemused ületasid kõik Largo ootused: Gigo polnud mitte ainult isa täpne, noorendatud koopia, vaid tal olid ka tema mälu, mõistus, võimed. Ta võis jutustada ükskõik missugust episoodi oma isa elust nõnda kujukalt, just nagu oleks ise selles osalenud (teatud mõttes see ka oli nõnda). Seda oligi Largo lootnud. Kuid mõnikord meenutas Gigo ka niisuguseid seiku või sündmusi, mida Milker polnud tõepoolest kunagi läbi elanud või näinud, sest need olid toimunud enne ta sündi. Oli ainult üks seletus: rakk oli säilitanud ka selle informatsiooni, mille olid kogunud Milkeri esivanemad. See tegi Largole erilist rõõmu: nii avaneb jahmatama panev võimalus luua inimesi, kellel on mineviku kõigi põlvkondade kogemused! Tõsi, vaevalt läheb tänapäeva inimesele tarvis teadmisi mammutijahist, vaevalt saab ta kusagil kasutada keskaja rüütlite kogemusi. Tuleb aga arvata, et niisuguse inimese aju valib välja selle, mis on talle vajalik – kui aju ainult suudab hõlmata nii tohutut informatsioonihulka.” (“Kümme tuhat Einsteini”, lk 51-52)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar