Päris hea söögikohtade antireklaam ehk võrdlemisi tülgastav lugu ühe äri vääramatust kõrbemisest – kuidas eestlannad üheskoos lõunamaalastega Tallinnas seda maitsvat türgi toitu inimkonnale pakuvad. Reklaamitakse naljaka raamatuna, ent nagu suurt pole, pigem hakkab piinlik, oh ajad ja kombed. Üks asi on võõramaalaste eriskummalisused ja kultuurikonflikt, teiselt poolt kumab tekstist kanal2eestlaste maailmapilt oma külapidude, kasiinode ja puhkusereisidega. Autor on nati üleoleva suhtumisega ja kuiva keelekasutusega, või noh, mitte just keeleosav – muidugi, reklaami järgi polegi ilukirjandus, siis ei saagi oodata paeluvat kirjutamist. Kui tõestisündinud lugu, siis, ma ei tea, nii võivad veel mõned ametnikud tahta autorile küsimusi esitada. Noh, vähemalt saab ühe vaate väikeäride eluollu majanduskriisi ajal.
Ju olen huumorimeeleta või viimased raamatud on lati liialt kõrgele seadnud.
“Mina imestasin hoopis, mis see neiu siin üldse on ja milleks teda vaja on.õhtuleht
Margaret imestas, millal ja kuidas sai Rancost personalijuht.
Ranco imestas, miks Margaret mahla ja peldikupaberit poest koju ostab, kui kohvikus on pakkide viisi ja aina tuuakse juurde.
Elviine imestas, et valgevenelane ei tahagi teda.
Valgevenelane imestas, miks tema teistest vähem palka saab.
Serkan imestas, miks Ranco tema trussareid 50 paari kaupa oma pruutidele kingib.
Jonas imestas, miks Ercan valguskasti ühegi kruviga kinnitamata seinte vahele surus ja et kas se kellelegi pähe ei kuku.
Ercan imestas, miks me kõik olematutest probleemidest probleeme välja mõtleme.
Kui Margaret poleks too aeg minu kõrval olnud, siis ma ei elaks Jüris, vaid kuskil kinnises asutuses ja kannaksin väga pikkade, seljalt seotavate varrukatega kleiti.” (lk 55-56)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar