Lydia Koidula – Perùamaa viimne inka (2011)

Pöörane Lydia! Hea campi lugemine on mõneti nagu infarktieelne seisund, elad tekstile igati kaasa, rõõmustad järjekordsete pöörakute või pahvakute peale ja samas on see rõõmus lugemine südamlikule hingele niivõrd tormiline, et kardad närvipingele mitte vastu pidada – kui palju neid kangelasi saatuse poolt veel taga kiusatakse, millal ometi rahu saabub, kaugele see sadomaso läheb? Suures koguses campi lugeda mõjub tõepoolest väsitavalt. Eks see veider ole – ühelt poolt irvitad loetu üle, teiselt poolt lähedki mänguga kaasa ja teksti reibas deliirsus vapustab (mitte et ma midagi infarktieelsest seisundist teaksin, aga peaks vist hakkama südametilku võtma).

Raamatust endast nagu ei tahakski kirjutada, ikka vaid endast ja endast (jah, see lause läks metsa). Campinarkomaanina tuleb tunnistada tõsiasja, et suures koguses ei saa campi tarbida, see mõjub ruineerivalt. Ja võib suisa sedastada mahud, kus seesihandne nähtus on hingele nauditav – minimaalselt on vajalik vähemalt 20-30 lehekülge teksti ja maksimaalne kogus 150-200 lehekülge, üle selle muutud tundetuks või tühjaksväänatud kaltsuks (nagu juhtuski).

Niisiis tuleb tunnistada, et raamatu nimilugu oli vaimustav laksakas ja järgnevad lood ei suutnud enam nii köita ja kaks viimast lugu jäid praegu üldse lugemata (ehk millalgi hiljem rahunenuna), tekstiloome hakkab neis korduma, see lugejaga vestlev jutustamine muutus rutiiniks; noore Koidula värskus läheb hilisemate lugudega liialt rahvahariduslikuks. Või siis – tundmatu Peruu eksootika on ikka miskit muud kui Lääne-Euroopa ajaloolisevõitu võimulood. Muidugi tuleb teadvustada, et tegemist Koidula mugandustega saksa originaalidest, aga vast nimiloo puhul on enim tajuda noore autori... loovat hullust. Sest kontekstist väljarebituna Koidula loome vähe napakas on.

Paar lauset sellest vapustavast loost, mis toimub inkade alistamise järgses Peruus. Humaanne pastor Las Casas saabub Peruusse ning näeb indiaanlaste kallal toime pandud metsikusi ja sealsete hispaanlaste võimuvõitlust omavahel, kuld on kurja juur. Las Casas kukub nukraks ja hakkab omapäi (ustava inkast abimehega) ristiusku levitama ehk siis läheb back to the roots – metsa indiaanlaste manu jutlustama. Seal tutvub ta inkade viimase võimupärija noore Huaskariga, kes on algul valgetevihkaja, ent siis leebub kristluse embuses. Meestegelased käituvad kui metroseksuaalid, ikka kallistavad ja halavad ja panevad pea teineteise õlale ja muidu sentimentaalitsevad. Kaua see indinaanlaste paha olukord kesta ei või! Üks hetk sõidavad Las Casas ja Huaskar Hispaaniasse, et õiglasele kuningale kaevata Peruu kohutava olukorra üle. Kuningas vapustub ja eksootiline imeloom Huaskar saab kuningriigi parimat doteeritud haridust. Kui senini on tekst unise malbe campi vormis, siis õige vunk algab nüüd, mil Huaskar kohtab jälki härjavõitlust vaatavat kõrgemast soost Elvirat, nad vahetavad mõned laused ja noored muidugi armuvad esimesest silmapilgust nagu arutud amööbid.

“Tema ligilähedal istus ühe vanema suurtsugu naisterahva kõrvas noor tütarlaps kallis riides. Tühi teab, kuida see tuli – ja niisugust asja peab mujal nõnda tulema – Huaskari silmad juhtusid nimetatud tütarlapse silmadega teineteise vastu ja – mis mina sinna võin parata? – tema ei saanud ega saanud enam silmi temast ära pööratud. Ilusamat roosikest ei arvanud tema kuskil maa peal enam kasvavat. No teada muidugi, ega seda Huaskar üksi nõnda arvanud, aga sest pole meil siin aega palju kõnelda.” (lk 56)

Aga oh seda ebaõnne – Las Casas peab minema Huaskariga tagasi Peruud marodööride käest vabastama. Huaskar on peale seda ainsat kohtumist Elviraga teadagi nagu ümber tehtud – masendunud tarretis klaaspurgis, ohib omaette. Ent mis teha, minna tuleb, vabadusvõitlus pole niisama nuuskamiseks, mehed kaovad uuesti džunglisse guerillatama. Mis edasi selgub? See, et Elvira isa on just see, kelle kuningas on määranud Peruu demokraatia uueks arendajaks! Nägus neidis saabub inkade maale ja toimub mõningane võimu ülevõtmine pahadelt poistelt. Väheke on probleeme sellega, et üks araloomuline lähisugulane tahab (isa abimahitamisel) Elvirat endale kaasaks, aga neiu muidugi temast ei hooli.

“Küsib nüüd mõni, kuida see siis tulnud, et see argpüks Peruamaale ehk seal koguni väeülemaks saanud? Noh, see tuli nõnda, kui see tuli, ja säherdusi asju tuleb iga päev veel.” (lk 65) 

“Kas ma sulle tuhat korda ei ole ütelnud, et mul sest ülearu küll on, kui sa mu onupoeg oled? Juba ammugi oleks ma soovinud, et su kannatus oleks lõppenud! Ütle ise, kas üks mõistlik tütarlaps elades üht meest võib sallida, kel nõnda nagu sinul, mitte poole kopiku eest mehe südant ei ole? Mine metsa! Kui sa mu isa vennapoeg ei oleks – mitte poolt sõna ei kõneleks ma sinuga.” (lk 67)

Juhtub see mis juhtuma peab – toimub Huaskari ja Elvira vapustav taaskohtumine, mille käigus noormees imeb neidu. Isa ja kavaleri silme all. Jalast maomürki välja. Ja kaub tagasi mõtsa. Järgnevalt võibki tõdeda, et senine metroseksuaalsus asendub südamliku heterohullusega (siiski, säilib ka kristianjaakpetersonitamist). Ja edasi läheb tekst ka actionimaks – Elvira isa kukutakse võimult ja nad põgenevad Las Casase juurde metsa ja noored saavad taas kokku ja lubavad end tulevikus paari heita. Kas see ka õnnestub ja kes jäävad ellu, ep ütle mitte. Hullumeelselt lõbus ja dramaatiline tekst.

“Ma olen noorte inimeste käest kuulnud, et see nõnda armastuse viis peab olema: mida salajam, seda palavam. Mis Huaskar iial Elvira silmast võis ära tunda, seda muretses ta temale, ja kui see ka tema elu oleks maksnud. Ta istutas ja kasvatas temale lillesid, korjas kõige magusamaid puumarju, ja püüdis kõiksuguseid lindusid, mis tütarlaps enne polnud näinud. Ja Elvirale paistis jälle noormehe armastus iga puulehe pealt vastu ja kui Huaskarit kodu ei tulnud, nikutas iga õis peaga ja ütles: Huaskar saadab palju tervist! Elvira noppis õie, surus oma huulte vastu ja ütles: ole terve toomast! Nõnda kasvasid nende südamed iga päev enam kokku, aga mul pole sest aega enam kõnelda, eks nad näinud ise, kuida sellega läbi said.” (lk 83) 

“Mis kaua aega nimetamata mõlemate südames oli õhkunud, tuli nüüd nelja silma all esimese rõõmuga ka mõlemate keele peale. Teine kõneles teisele, kuida – kuida – hm! Kuida ma nüüd pean ütlema? No jah, kuida kallimaid ja armsamaid inimesi maa peal enam ei pidanud olema kui Huaskar ja Elvira; täna hommikul tunnistasid ka mõlemad teineteisele, et kui neid ei lasta paari minna, siis on üks paar maailmas vähem, sest teineteisega paari saada ehk üksikult surra olla nende kindel nõu. Ja sealjuures, nagu see ikka noorte inimeste viis peab olema, vandusid nemad teineteisele truudust ja panid suuandmist pitseriks peale.” (lk 93) 

“Las Casas langes ehmatades tooli peale. Kibedad silmapisarad purtsatasid ta silmist välja. Nagu rahesadu haljendava põllu peale.” (lk 124)

Peale sellist roosaraju psühhedeeliat on “Maria Grooti” armulugu üsna, eksole, mittevapustav, protestantide tundlemine kuskil tatises kliimas. “Johanna d'Ark” on juba poolmüstiline ja dumaslikult asjalik, Johanna selline paras usudebiil, kes on jumala tööriist jne jne; lisaliiniks teine dramaatiline lembenätakas, rääkimata riigimeeste vandenõudest. No tõesti ei viitsi kirjutada neist lugudest. Väike apsakas vist – üks vallutamine toimub 20. juunil (lk 217), hiljem järgnev kuninga kroonimine hoopis 17. juunil (lk 221).

Eks kunagi hiljem saab püüelda järgmiste lugude läbimiseks.