Lugu sellest, kuidas õigesti käituda, kui inimkonnal oleks esimene kokkupuude maavälise tsivilisatsiooniga. Kes siin raamatus on see kõikvõimas võõras? Lilled. Jah, lilled. Nagu “Vahejaamas” ja rohelise päkapiku puhul, on kaunitel tulnuklilledel mureks inimkonna võime end hävitada või üleüldine üksteisega sõdimine. Aga Lilled pole vaid lillelapsed, neiski peitub oht inimesed maamunalt eest pühkida, flower power indeed. Lilledega toimetulekuks on lahendus, mis iseenesest on lihtne, aga ei ütle, milline.
Eelajaloolistest ulmekõbidest on Simak nagu kõige kirjanduslikuma väljendumisega, tegelased on kohe inimlikud, ähmis või siunavad või uudishimulikud. Tupper Lillemaailmas on kui pilves taimetoitlase märg fantaasia, midagi tolkienlikku on ümisevates jalakapuudes. Võiks mõelda, et ketta ja juhtmeta telefoniaparaat on ehk mobla esivanem? Ja üleüldse – Lilled kui geenimuundatud taimed oma võimalikus õuduses? Simak nägi tulevikku.
1 kommentaar:
Et eelajalooline ulmekõbi? :)
Miskipärast Simaki "Nagu õieke väljal" ja "Libainimesed" on minu jaoks väga sarnased.
Lemmikud on "Linn", "Härjapõlvlaste kaitseala" ja ka siin blogis mainitud "Vahejaam"
Kusjuures "Linn" on see, mis erineb Simaki tavapärasest jutustamislaadist. "Libahundi printsiip" vist ka
Postita kommentaar