Vanasõnasõbrana sattus juhuslikult näppu mõned näited jaapanlaste vanasõnamaailmast.
“Vanasõnad on rahvuse peegel, neis peegeldub etnokoosluse psühholoogia. Vanasõnad kõnelevad rahvuse maailmavaatest, tema rahvusliku karakteri iseärasustest, tundeist ja lootustest. Jaapani vanasõnad avardavad meie ettekujutust sellest maast.” (lk 192)
“Kui teised kurvastavad, kurvasta ka sina.
Ära karda kübeke küürutada, seda sirgemana sa näid.
Pole valgust ilma varjuta.
Hea ja kuri on mõlemad sinu südames.
Kui naine tahab, läheb ta ka kaljupangast läbi.
Milline on hing kolmeaastaselt, selline on ta ka sajaselt.
Kes ujuda oskab, see võib ka uppuda.
Ka kivi võib saladuse välja lobiseda.
Näpista ennast ja sa tunned, kas teisel on valus.
Rahaga ei jää ka põrgus hätta.
Vaesus ja rumalus käivad käsikäes.
Kes on liiga tark, sel pole sõpru.
Kaunitar on mõõk, mis raiub juurelt elu.” (lk 192-194)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar