See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevd teisiti ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.
Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!
Ja päikest, meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvangut veel rõõska äikest:
mürr-mürr! mürr-mürr! trahh-trahh!
Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa mu sõrmed sadavilli.
tuut-tuut! tutt-tutt! tuut-tuut!
Kõik metsad, niidud ainult hullata!
Sind magatan siin-sääl kui susi.
Kui palju õhtu päev võib kullata,
sa jagada võid kallistusi:
tiu-tiu! tiu-tiu! Ssu-ssu!
Ja öö on ainult väike valgusring,
mis kiusab, kutsub, igatseb ning veab
mind laulikut ja sind, mu Ing.
Kun peatab, mil seisatab, ken teab?
Hoi-tii! hoi-tii! hoi-tii!
(lk 41-42)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar