Et siis triloogia teine raamat jätkab fantaasiatega siledast sexy naishumanoidist. Hea on see, et kui esimene raamat oli kuidagi... painajalik, siis tegelt võib käesolevat raamatut rahulikult lugeda ilma eelmist tundmata. Natuke meenutab see teos Palma krutskit, kus käis samuti lugeja petmine ja nihverdamine (hispaania vaim, mis?). Ja tegelikult ei saagi sündmustikku ümber jutustada, sest ei taha saladusi paljastada. Neid siin on. (Jah, autori nimi on vajalike kriipsukesteta.)
Nojah, raamat jaguneb kolme aega – Marcus Garvey ja aadlisemude seiklused Kongos, Thomson ja Garvey I maailmasõjaaegses Londonis ning Thomsoni nö romaani kirjutamise (meenutamise?) aeg 60 aastat hiljem (seda küll õige napilt). Umbes siis... vana-Thomson jutustab noor-Thomsoni visiooni Garveylt kuuldust ja oma mälestusi selle kirjutamise ajast? Vist.
Lugu siis sellest, kuidas algaja autor Thomson palgatakse auahne advokaadi poolt viimases hädas kirjutama lugu segaverelisest Garveyst, keda süüdistatakse kahe inglise aadlivenna tapmises kaugel Kongos. Ülesanne jääb kõigile hämaraks, aga ikka juhtub. Garvey hakkab siis jutustama Thomsonile ekspeditsioonist, mis korraldati kulla ja teemantide leidmiseks seni kaardistamata Kongo vihmametsades – edasi on siis Thomsoni (literatuurne?) versioon Garvey jutustatust. Jõhker maailm, kus inimesel (või veel vähem orjal) pole just palju lootust metsast tagasi pääsemiseks. Orjad kaevandavad kuskil padrikulagendiku keskel kulda, kuni korraga... korraga... kaevavad neile vastu humanoidilaadsed olendid. Kohtumine on teadagi ehmatav ja enamus tektoneid lüüakse maha. Aga üks tibi võetakse vangi.
“Mis aga puudutab tüdruku üldist kehakuju, tuleb puhtesteetilisest vaatepunktist tunnistada, et mõnigi Amgami kehaosa oli päris katastroofiline. Näiteks jalad ja käed. Pikad jalad rõhutasid tema gaselli siluetti. Kahjuks rikkusid aga ülemäära pikad käed üldmulje. Kui ta need vastu keha surus, võis ta sõrmedega vabalt põlvi puudutada. Käe- ja jalalabad olid ilmatu suured. Kui Marcus käe tema omaga kohakuti asetas, ulatusid Amgami sõrmed tükk maad kaugemale. Williami särgid ja püksid osutusid talle lühikesteks: Amgam oli väga pikk naine. Marcus oli temast pooleteise pea jagu lühem, võib-olla rohkemgi. Mehed on harjunud naisi ülalt alla vaatama, ning Amgamiga suheldes tekkis harjumuspärasest erinev perspektiiv, mis tegi Marcuse veelgi häbelikumaks. Tüdruku rinnad olid pisikesed, peaaegu olematud, tema rinnanibud nagu nööbid. Amgami nina oli õhuke ja pikk, pingul nahaga. Ning kuna ka tema huuled olid väga pikad, siis koondus kogu nägu tagurpidi T-tähe ümber.” (lk 152)
Jätkuvad maapõuehumanoidide rünnakud ja Garvey kannatab (Thomsoni jutustamise järgi) kahe inglase igavese ülekohtu käes. Kuni üks hetk... juhtub midagi... järgneb klaustrofoobiline retk tektonite allmaailma (sügavussssse). Ja seejärel... hmm, ka hiljem oli veel mõndagi. Tõepoolest. Lõpuks õnnestub Marcus Garvey'l metsast põgeneda.
“Marcus lähenes alasti kehale, mis endiselt rippus. Williami rind, pea ja käed olid paljaks näritud. Marcus küsis eneselt, missuguse looma töö see võis olla? Kuigi loomadel ei jätkunud jõudu keha köie küljest lahti kiskuda, olid nad ligipääsetavad kehaosad piinliku hoolega puhtaks noolinud. Paljaste ribide vahelt võis nagu aknast läbi vaadata. Küünarnukkidest allpool oli nahk ja liha kätelt maha kistud, järel oli paljas luu. Puudu olid vaid labakäed, mis tulid katkiste randmete tõttu ilmselt kergemini lahti. Mis pead puudutab, olid metsinimesed nähtavasti kolba ülemise osa nagu potikaane maha saaginud. Kuid William oli siis veel elus. Seejärel jäeti William avatud kolbaga maha. Marcus kummardas, et uurida kolju sisemust. Pealuu oli seest tühi nagu karikas. Loomad olid aju viimseni nahka pistnud ja kolba seestpoolt puhtaks limpsinud. Võime vaid kujutleda ohvri meeleheidet, kui ta seal rippus, veri voolamas ja aju paljastatud, samal ajal kui tema all kisklesid kõik Aafrika metsade raipesööjad. Marcus ei söandanud keha puu küljest vabastada ning ta lahkus vaikselt.” (lk 344-345)
Garvey jutustus igati lummab Thomsonit ja mees paiskub kirjatööle. Aga kas sellest piisab, et mees hukkamisest päästa? Ja kellesse küll ometi Thomson armuda oskab? Was ist das? Kõrvuti Garvey jutustusega on Thomsoni enda juhtumised väljaspool vanglamüüre, mis on igati humoorikad. Puhkeb kohtuistung. Aga rohkem ei saa sellest loost tõepoolest jutustada. Vabandust.
Hea raamat. Lugu jutustamistest, mis iseenesest võiks kõlada igava metatsemisena, aga ei, asi on põnev mis põnev, eelnevast jutust hoolimata pole tegemist (sajanditaguse) ulmeraamatuga, vaid... spooriteooria kurikavalusega lugeja kallal. Soovitaks.
“Kongo. Roheline ookean. Ja puude all, mitte midagi.” (lk 460)
Yeah right.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar