28 märts, 2013

Dan Simmons "The Endymion Omnibus" (2005)

“To see and feel one's beloved naked for the first time is one of life's pure, irreducible epiphanies. If there is a true religion in the universe, it must include that truth of contact or be forever hollow. To make love to the one true person who deserves that love is one of the few absolute rewards of being a human being, balancing all of the pain, loss, awkwardness, loneliness, idiocy, compromise, and clumsiness that go with the human condition. To make love to the right person makes up for a lot of mistakes.” 

"Hyperion" ja "Fall of Hyperion" on legendaarsed ulmeteosed. Cantose kolmas ja neljas osa on eelmistest mitmeti erinevad. Vähemalt nii mulle kunagi tundus, sest esimesed kaks osa jätavad nii suure mulje. Simmons ehitab üles peene maailma koos tugevate tegelastega ning kisub need lõpus maha. Julge samm. Ühest küljest võinuks ta ju alati oma tegevuse Hegemooniasse jätta ja seal märulit teha. Nagu Silenuse "Dying Earth" sari, mille esimene osa oli menukas ja edasi läks järjest läägemaks, kuna pakkus raha nimel lugejatele sama vana ülessoojendatud suppi. Selle asemel oleme liikunud edasi pea kolm sajandit teise osa lõpust ja universumis on mitmed muudatused. Ja suuremad veel tulemas.
   "Endymioni" raamatud võtavad aina süveneva, filosoofilisema tooni. Ikka ja uuesti müts maha Simmonsi ees, kes julgeb niimoodi süvitsi minna. Lihtsam on jätta kõik ju ulme pealiskaudsele tasandile, kus on madin, intriigid ja muu lavakaunistus. Sari võtab aga käsile inimkonna reaalsed küsimused, nagu evolutsioon, armastus ja meie roll universumis. Meie ja elu roll üldisena. Kristluse moonutatud vorm koos TehnoTasandiga on seekord pahalaste rollis ja Veristaja muutub veel vägevamaks kolliks. Maailmad, kus Raul ja Aenea reisivad, on düstoopiate ja utoopiate vahepealsed - Rauli rännakud annavadki enamuse raamatu sisust ja eks ta hiljem ka selgitab, kuidas ta teadis, mida kuskil kaugel keegi teine mõtles või ütles. 
   Igasuguse tehnika taga seisab hoopis armastuse jõud. Simmons on ise läbi oma raamatute kütkestatud kirjanikest ja loovast teost üldiselt: siin seletab ta, kuidas luuletajad ja kirjanikud on alati olnud kontaktis nende jõududega, millest kõik hiljem osa saavad. Selles mõttes võib see raamat peletada veidike tranditsioonilise ulme või esimese kahe osa fänne. Kisub suhteliselt metafüüsiliseks või "läägeks". Samas on raamatus esitletud nägemus evolutsioonist ja elu kohanemisest väga huvitav ja teedrajav.
   Miinusteks pean mainima kirjelduste venivust. Kuidas Raul erinevaid planeete kogeb või kuidas mitte just kõige põnevamaid asju teeb. Paneb lugemisele veidi pidureid peale, kuskohas esimesed kaks osa on tempokad. Tihti olidki põnevamad kohad need, mis viitasid esimeste osade tegelastele või sündmustele. Venis ja venis, kuigi vist nii see oligi mõeldud. Ja see armastusloo liin, mis kõike läbis... heartbreak city! Noh, sai nutta ja sai naerda, kõike sai. Ah, mis ma ikka patran.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

ei pole lugenud (raamatud ootavad öökapi peal), aga nimi on tuttav - Dying Earth on ju Jack Vance... ?

kolm ütles ...

Simmonsi tegelane Martin Silenus kirjutas sellist sarja niisamuti.