“This sight touched something in Van that he lacked all words for. There was something silent and dark and colossal about the love he had for Dottie, like lake water moving under ice. The pleasure of watching her cooking was much like the secret pleasure he took in watching Dottie dress in the morning. Van loved to watch her, nude, tousled, and bleary, daintily attacking all her feminine rituals until she had fully assembled her public Dottieness. Watching Dottie dressing touched him even more than watching Dottie undressing.” (lk 32)
Tegelik lugu on umbes selline, et mees
tõmmatakse Ameerika kübersõda teostama – kindlustab arvutiside
turvalisust, kirjutab vajalikku tarkvara, satub hirmkalli
luuresatelliidi parandamisse jne – ja ta teeb seda muljetavaldavalt
edukalt (omaette probleem, et ta mõttelende ei suudeta eriti jälgida
ning traditsioone tuleb elus hoida jne). Palka saab küll kõvasti
vähem kui varem erasektoris – aga see-eest, millised projektid ja
Washingtoni võimukoridoride salamaailm! (No tegelt on küll võimude
töökorraldus vähe ebameeldiv ja väheefektiivne.) Sammhaaval
kujuneb nii, et küberturvajast saabki kübersõdalane, kes asub
reaalselt vaenlastega lähikontakti. Ja vaenlane pesitseb lähemal
kui keegi arvata oskab...
Võrdlemisi tavapärane põnevik
Ameerika julgeolekust ning selle valgustkartvatest ülesannetest ja
võtetest. Õnneks vähe elavam kui Forsyth jt – tegelastel on
rohkem elu ja pole sellist riigilipuga lehvitamist. Autorile meeldib
mainida mõningaid ulmeautoreid, keda ta tegelased heameelega
tarbivad; aga kas selle raamatu puhul on tegemist ulmeraamatuga, on
nagu kaheldav, pigem lihtsalt... populaarse teema kasutamine.
Sterlingu ainus eestikeelne raamat on hoopis teistsugune.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar