Yasutaka Tsutsui – Paprika (2011)

See on raamat, mis tuleb salamisi su enda unenägudesse kaasa – mis on sinu unedes sinu oma ja mis on... mujalt, tahtlik või tahtmatu lisandus. Ehk siis Jaapan ja vihased progressiivsed psühhiaatrid, kes kasutavad tehnoloogiat, mis läheb oma senitundmatute võimalustega tõsiselt ülekäte (või vastupidi – võtab reaalsuse enda kätte). Kokku moodustub pahaendeline maailm, kus unenägudest sekkuvad reaalsusse unenäolised ja müütilised koletised ja hirmud ja pettekujutelmad ja himud ja ja ja kõik see, mida üldiselt varjatakse õudusunenägudes teiste eest. (Või tuleks õudusi väljendada, rääkimisega neid tühistada?)

Ehk siis, kaks noort edumeelset psühhiaatrit Atsuko ja Tokita on leiutanud seadeldised (“PT device”), millega on võimalik jälgida (ja salvestada) vaimselt haigete unenägusid. Ja mitte ainult – nende abil on võimalik unenägudesse sekkuda (kui arst samuti magab ja on seadmetega ühendatud, eri unefaasides nähakse unenägusid või mitte), et siis unenäos koostöös patsiendiga suunavate küsimuste abil selgitada välja, mis põhjustab vaevatu neuroose või skisofreeniat jms (selgitav vestlus toimub küll ärkvel olekus). Paratamatult selgub, et kõik psühhiaatrid ei saa siseneda skisofreenikute unenäomaailma, sest kaotavad seal ise tugeva pinna, nende endi neuroosid löövad kaasa põlema. Ja üleüldse, kas selline sissemurdmisega teadvuses solberdamine on õigem kui traditsiooniline psühhiaatrite teraapiline tööpõld? Kuigi tõepoolest, haigusest paranejate protsent on päris muljetavaldav ning levivad kuuldused, et selle murrangulise tehnoloogilise ravi eest on Atsuko ja Tokita saamas Nobeli meditsiiniauhinda. (Ühtlasi on noored neid seadeldisi kõigepealt teineteise peal testinud, uurinud ja käinud üksteise unenägudes. Ja mingil moel sel viisil teineteisele armsaks saanud – Atsuko on avastanud, et meestes äratab ebamugavust tark ja kaunis naine.)

“Of course, even Osanai recognized the utility value of PT devices, and had applied them to his treatment in line with the Institute's policy. But he felt that Atsuko's practice of indiscriminately accessing patients' dreams, violating their mental space for the sake of her treatment, ran counter to all accepted morality; it far exceeded the tolerable limits of psychotherapy. If such action were to win her the Nobel Prize, it would mean that psychiatry for the sake of humanity had been reduced to science for the sake of technology. Patients would then start to be treated as objects. The warm, human effort to learn would become discarded as old-fashioned medicine, ungrounded in theory and no better than alchemy or witchcraft. Until PT devices could be properly evaluated and used correctly, Tokita and Chiba had to be prevented from winning the Nobel Prize, whatever it took. This was Osanai's firm conviction.” (lk 126)

Aga... kergelt töömaniakk (suur ja inetu ja väljendumisraskustega) Tokita, kes neid seadmeid reaalselt leiutab ja täiendab, läheb omatahtsi penikoormasammudega edasi – ta täiustab seda seadet kõigepealt sellega, et muudab selle juhtmevabaks (ja mugavamaks) ning seejärel muudab seadme pea tikutoosisuuruseks (“DC Mini”), mida on võimalik patsiendi pähe panna, kus see siis... püsib (või pikaajalisel kasutusel isegi patsiendi pähe sulandub). Ja teadvusevool voogab. Tõsi küll, ilus Atsuko ehmub sellise peadpööritava arengu peale ning palub neid seadmeid saladuses hoida, tal hakkab tekkima kahtlus, et avalikkus ja teised arstid ei pruugi mõista nende avastuse ainult arstiteaduslikku kasutusviisi.

“Yeah. It transmits the content of different people's dream to each other's brains, so it doesn't need fibre bundles any more. After all, if we're going to use biochemical elements, we might as well let them communicate by synaptic transmission, using the natural transmission width at bioenergy level.” (lk 85)

Atsukol endalgi on saladus – ta on teinud aastaid tagasi undergroundpsühhiaatrina tööd kuulsate meeste ravimisel, kes ei saa lubada oma saladuste (või õigemini – vaimse nõrkuse) avalikuks tulekut; selleks tarbeks kehastub naine rollimängu raames Paprikaks, kes on iga (jaapanlannade ilu hindava) mehe märg unenägu (ja eks vahel viis Paprika neid märgi unenägusid ka – unes – täide). Tol ajal ei tohtinud neid unneminekuseadmeid kasutada, ning nii siis töötas Atsuko-Paprika põrandaaluse psühhiaatriaguerillana. Ja nüüd korraga palub ta ülemus Shima Paprikal taas elluärgata, et aidata üht firmabossi ta neuroosidest parandada (millega tegelemine viib omakorda edasi teise ja kolmandani, ent mitte ainult).

“Never mind – this was just a dream. It would simply be one more secret to be shared between therapist and patient. Paprika had always explained it to herself like that, thereby convincing herself that it was all right. She had also felt, conversely, that this virtual sex act might be more immoral than a real sex act between a therapist and a patient who really loved each other; she could never be equanimous about it. She wondered if she was actually no better than a woman in a massage parlour, relieving sexual frustration and restoring confidence. Such misgivings were an integral part of her unique treatment.” (lk 174-175)

Noorte psühhiaatrite edu pahandab vanema generatsiooni staarpsühhiaatrit Inui'd, kes on jäänud aastate eest Nobelist ilma. Inui tahab kasutada oma mõjuvõimu, et psühhiaatriahaigla oma juhtimise alla saada ja omakorda Tähtsaimaks saada. Ning ta laseb varastada oma andunud järgijal Osanai'l need minisuuruses seadmed, millega nad siis asuvad teisi psühhiaatreid nö õhku laskma, suunates neile uneseadetega skisofreenikutelt salvestatud hullunuid unenägusid – mis siis segunevad pahaaimatute endi hirmudega ja põhjustab psühhiaatrite kõvaketta kärtsuga läbipõlemise.

Mis veel hullem, haiglased unenäod ühinevad, paljunevad ja sisenevad reaalsesse maailma. Imekaunis Atsuko on ainus, kes suudab Inui vallapäästetud marutõve vastu hakata... aga selleks tuleb teha mitmeid valgustkartvaid ja perversseid tegusid meeste abil, kes kõik kaunitari ihaldavad. Atsukot ihaldab ka biseksuaalne Osanai, kellest käib siiski üle homoseksuaalse Inui tahe (kes utsitab Osanai'd Atsukot vägistama, ent see ebaõnnestub liigpinge pärast). Puhkeb deliirne võitlus, mis paiskub tänavatelegi, kus süütute kõrvalseisjate hirmud saavad omakorda käegakatsutava kuju, õudusi on võimalik hävitada – aga need tulevad tagasi, hullunud Inui toodab uusi värdjaid (ühtlasi liikudes ajas ja ruumis). Võib öelda, maapealne põrgu, mille vastu astub Atsuko-Paprika armunud meestega.

Ühesõnaga, tõlkige palun see romaan eesti keelde, ärksam kui Tsutsui kaasaegne Murakami ja pole mingi hooajaline popromaan. Olgugi, et raamat pärineb 1993. aastast, on tegemist üsna valusa keevitamisega. (Postituses kasutatud pildid pärinevad romaanil põhinevast animafilmist.)

“This was a war. A filthy, nasty war in which, instead of actually killing each other, the combatants would destroy each other's personalities along their human dignity. Atsuko urgently needed to foresee the enemy's movements, yes, but the need to secure Shima's safety took priority over that.” (lk 198)

“You see, the DC Mini has the function of repeated effect and side effect, effect and side effect. Yes it does. It makes you dream, then dream of waking, and your waking dream is so very true to reality that you think it is reality, then you fall into an even deeper sleep, dream even deeper dreams, and so on. You see?” (lk 249)

“A large church appeared before them. They both know it was a trap. But they would have to enter that trap and fight the subconscious of the abnormal, not to mention their own subconscious.” (lk 324)

“Different people's dreams seem to be merging with each other. People who've only used the DC Mini once. People like you or I, who had the dreams of schizophrenics fed into our subconscious. Those schizophrenics themselves. People who come into contact with someone wearing a DC Mini. And so on.” (lk 328)