Markus hämmeldub sellest ilmvõimatust
teost (sest on rootslane), ta on mõnda aega kaunist Nathalie'd (kes
on prantslanna) kõrvalt imetlenud ja pidanud teda püüdmatuks
jäämäeks (üks on depressiivne põhjamaalane, teine on
prantslanna), ning nüüd korraga selline keelehetk! Mehe hinges on
segadus, naine on rikkunud ta rahu.... Aga Nathalie on selle imeilusa
hetke justkui unustanud... Ent nad siiski kohtuvad veel ja vaikselt
armuvad. Tööl hakkavad kuulujutud kihama – ons tõesti võimalik,
et asutuse kauneim naine on koos sellise... mittemärkimisväärse
mehega? Milline pauk armunud ülemusele, tema ei sobinud, aga mingi
rootsi käkk sobib naisele. Milline südame purustamine! Charles
püüab Markust murda, aga ei midagi. Nojah, nooredki on hämmeldunud
neid ümbritsevast kärast ja satuvad segadusse. Lõpp on muidugi
amelielikult ohhoo.
Tõesti pehmo romaan, kaunid naised ja
tilulilu pintsaklipslased. Väheke 21 grammi oleks eluskaalu lisanud.
“Ta kogus end: lõppude lõpuks oli tal õigus öelda, mida ta tunneb. Oma südame avamine ei ole ju kuritegu. Tõepoolest, Nathalie'ga oli kõik raskem, tema leseseisus tegi asjad palju keerulisemaks. Charles'ile tundus, et ta oleks olnud suurem võimalus naist ära võrgutada, kui Francois poleks surnud. Surres oli Francois nende armastuse kinnistanud. Ta oli tõstnud nad muutumatusse igavikku. Kuidas panna sellises seisundis naist millegi üle rõõmu tundma? Naist, kes elab seiskunud maailmas. Tõepoolest, hakka või arvama, et Francois oli meelega surma otsinud, et nende armastust igavikku pikendada. Mõned on ju veendunud, et kirel on alati traagiline lõpp.” (lk 46)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar