Raamatu eessõnast on kurb lugeda, et
staažikas humorist lõpetab oma naljaraamatute avaldamise, sest
tänapäeval oodatakse teistsugust huumorit ja kaua ikka
tuuleveskitega võidelda. Autori järgi jagunevad siinsed tekstid
pooleks – on mahehuumor (autori enda lemmik) ja on satiir (mis on
ehk lugejale fantaasiarikkamad tekstid). Lood on võrdlemisi
monotoonsed ja ühesuguse ülesehitusega (kas dialoogid või nö
seletuskirjad) ja ehk polegi niivõrd lugemiseks mõeldud, kui et
Baskini või teistele sarmikatele vanakooli estraadimeestele
ettekandmiseks. Ikka naised ja töö ja vaba aeg ja
vääritimõistmised, rubla asemel on euro jne; arvatavalt olen
liialt vana ja nüristunud sellise huumori täiemahulise mõistmise
jaoks (raamatukogust lihtsalt polnud nädalavahetuseks midagi muud
võtta). No ei oska loetut kuidagi kokku võtta.
“Tere piim! Tere, euro!
Targad asjamehed on teaduslikult välja
uurinud, et piim on tervist kahjustav ja sellepärast tulebki selle
hind võrdsustada alkoholi ja tubaka hinnaga. Suuresti mõjutab seda
ka veehinna tõus, et kui palju ja kui lahjasid piimatooteid saab
valmistada. Veest tahangi nüüd rääkida. Kuidas peaks tarbija
tänapäeval euroraha tingimustes käituma, et eluga toime tulla?
Mina olen selle probleemi kodulaboratooriumi tingimustes teaduslikult
lahendanud. Ostan poest korraga kolm pakki piima. Valan need
kolmeliitrisesse klaaspurki ja asetan külmkappi. Nüüd tähelepanu!
Niipalju kui korraga klaaspurgist piima tarbin, niipalju lisan sinna
vett tagasi, et purk oleks täis. Seda kordan seni, kuni on veel
võimalik aru saada, et vesi on valge. Kui see seda enam ei ole, siis
pole vaja rohkem vett lisada. Nüüd tuleb tervise huvides kogu
purgitäis ära tarbida ja piim ei tundugi enam nii kallis. On mul
õigus? Loomulikult! Elame ju õigusriigis.” (lk 93)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar