Kalju Lomp – Embrüosiirdajad (1990)

Raamatust oleks ainest ehk painajalikuks agraartehnothrilleriks kõigi oma probleemide ja lootustega, aga siiski tegemist publitsistikaraamatuga. Alljärgnevaid tsitaate on koheldud korrektselt, ent mitte tõeselt.

“Pole enam ühtegi tõutut karja. On loodud tingimused edasiseks tõhusaks aretustööks.” (lk 4)

“Nii et üheainsa aastaga võib lehmalt saada rohkem vasikaid kui tavalisel viisil kogu tema elu kestel. /-/ Embrüosiirdamine lubab uskumatut. /-/ Eriti lüpsjad oma enamikus suhtuvad embrüosiirdamisse väga suure umbusuga. /-/ Millest selline vaen ja sügav põlgus?” (lk 5)

“Näiteks tänapäeval on võimalik hormoonide abil juba kahekuusel lehmavasikal esile kutsuda inda ja teda tiinestada. Kui võtta sellelt vasikalt munarakke ja siirdada neid retsipientidele, saame järglasi, kes on oma emast vaid paar kuud nooremad ja sünnivad varem, kui loom ise on saanud suguküpseks.” (lk 6) 

“Kirurgilisel siirdamisel avatakse lehmal kohalikku tuimestust kasutades tühimiku kohal kõhuõõs, võetakse välja emakasarv, paigaldatakse embrüo, asetatakse emakasarv tagasi kõhuõõnde ja kõhuhaav õmmeldakse kinni. See operatsioon kestab vilunud spetsialisti kätes paarkümmend minutit, kuid tegemist on ikkagi operatsiooniga.” (lk 8) 

“Ei, ma ei ütleks, et mul pööritaks või läigiks, see on raskesti kirjeldatav vastik tunne, mis tekkis vaadates, kuidas lõigati elusat looma.” (lk 9) 

“Ma ei pea ennast hellaks ja õrnatundeliseks, aga ma mõtlen naistele, kes töötavad zootehnikutena, brigadiridena ja loomade talitajatena.” (lk 10) 

“Aeg on alustada teist siirdamist. Selleks välja valitud mullikas surub operatsiooniruumi lävel kõik neli jalga kõvasti vastu põrandat, mistõttu nähakse kurja vaeva, et teda fikseerimispukki saada. /-/ Mullikas, kes leiab, et temaga on ümber käidud ülekohtuselt, saab rahustava süsti ja taltub silmanähtavalt. /-/ Nähtavasti mullikaid, kellest pole loota häid piimalehmi, on tõepoolest enne tapamajja viimist otstarbekas kasutada retsipientidena.” (lk 12) 

“Mullikas näib viibivat arstimite mõju all, on ükskõikne tema ümber askeldavate inimeste vastu.” (lk 13) 

“Uurin ta käest mõne aja möödudes, mida uut on embrüosiirdajatel. /-/ Tunnen, et ta ei taha minuga pikalt rääkida. /-/ Moraalselt olen mina süüdi. Poleks ju olnud vaja sellest kõigest kirjutada, nagu on rahumeeli jäetud kirjutamata paljust muust.” (lk 15) 

“Teised ei talunud tuima üksluist tulemusteta tööd. Ka palgad olid väikesed, ei ahvatlenud ootama õnnelikult helget tulevikku. Või polnud see nii? /-/ Arvan, et inimestest oli lihtsalt puudus, minul aga oli olemas mingisugune kogemus, olin uurinud sperma tihedust ja liikuvust. /-/ Mind võeti väga hästi vastu, hoolitseti ja õpetati. /-/ Viga ei saanud olla meis. See sai olla preparaatides ja riistastikus. Nii see oligi. Kui saime kõik vajaliku, hakkas töö minema. /-/ Saime targemaks muuski. /-/ Võitlesin endaga mitu kuud. /-/ Tuleb hakata tegelema embrüote poolitamise, külmutamise ja soo määramisega. See töö pole saapatagumine, kuid teed ära paar tundi ja rahu majas, sellesse töösse tuleb sügavalt sisse elada, pidevalt õppid ja palju lugeda. /-/ Aga embrüosiirdamine on vallutanud ka teiste inimeste meeli ja mõtteid.” (lk 19) 

“Teda kuulati suure tähelepanuga. Midagi kostab alati läbi. /-/ Häid lehmi on igas majandis.” (lk 22) 

“Nüüd on see mõte kahtluse all. /-/ Nemad suhtuvad meisse tihtipeale halvasti. /-/ Me ei lasku pikkadesse arutlustesse ja vaidlustesse.” (lk 27) 

“Loom lamas. Kui ta üles tõusis, nägime, et ta jalad olid üsna haiged. /-/ Ta noogutas tunnustavalt – veterinaararst ja seemendustehnik olid teinud oma töö hästi.” (lk 28) 

“Ta läheb järgmist doonorlehma läbi loputama. Lähen ja vaatan, mida teeb esimene. See näib tundvat end normaalselt, mäletseb rahulikult. /-/ Ta ei uskunud, et saab bioloogiks ja et hakkab tegelema teadusliku tööga. Ometi läks nii.” (lk 30) 

“Firma esindajad olid Eestis kolm päeva. Küsisin nendelt lahkumisel, kas nad oleksid rahul meie loomakasvatuse instituudiga kui võimaliku koostööpartneriga? Nad vastasid, et oleksid meiega igati rahul. /-/ Oleneb mõõdupuust, aga kui oleksin majandijuht, oleksin rahul.” (lk 37)