Miika Nousiainen – Vaarikalaevukesepõgenik (2013)

Südamlik raamat neile, kes kõiksugu rootsi vampiirikaid, krimijutte ja Jonassoni fännavad. Mõned aastad tagasi seda raamatut lugedes kahtlesin, kas oleks mõtet seda maakeelde tõlkida – aga võta näpust ja miks mitte. Ausalt öeldes ei oskagi eelmisele postitusele midagi lisada (no võiks seda mõttekamaks muuta), nüüdki sai mitmel puhul itsitada ja ehk seekord maakeelsena lugedes sai rohkem pihta kõiksugu sotsiaaldemokraatlikele allhoovustele (ja muidu hullusele). Rootslus on saatanast.

“Ma ei jaksa enam olla soomlane kõigi oma hädade ja probleemidega. Ma ei jaksa enam olla soome mees. Soome mees – kõige halvem võimalik sõimusõna. Eriti veel, kui sellele lisada sõna tüüpiline. Tüüpiline soome mees, just nimelt, see aus mees. Tegelikult nimetavad soome meest tunnustavalt ausaks või üldse kellekski üksnes need soome naised, kes on liialt inetud selleks, et endale välismaalasest meest leida.” (lk 16)

““Stseenid ühest abielust” on lõpuks täies pikkuses – 243 minutit – makilintidele ümber võetud. Ainult peategelase Johani repliigid on kustutatud. Need esitan mina. Minu lemmikmannekeen Sofia mängib naispeaosalist Mariannet, Johani naist. Arvata võib, et Liv Ullmani rollisooritust on raske korrata, aga kevade jooksul on Sofia näitlejana edusamme teinud. Mannekeeninukust on kasvanud hingestatud diiva.” (lk 104-105)

“Unustan ta üsna ruttu ja jätkan oma elu ja isapuhkust. Tegemist on kõvasti. Lapsed pakuvad teineteisele ja minule üha rohkem seltsi. Nad üritavad sõnu välja öelda. Mamma on esimene sõna, aga ka papa tuleb mõlemi suust üpris ruttu. Ja siit pole enam palju selle ajani, kui nad juba räägivad sotsiaalkaitsest, sotsiaaldemokraatiast ja rahvakodust.” (lk 237)