Joe Abercrombie – Kuningate viimane argument (2014)

 Et siis lühidalt, viisakalt ja kindlameelselt sedastades, Abercrombie raamatud on olnud minu jaoks viimase paari aasta mõnusaim lugemine. Raju, naljakas ja küüniline. Jajah, tegemist pole moodsa klassika või senikogematu keevitamisega, aga noh, pagana hästi kirjutatud meelelahutus on väärt nii mõndagi (ja ega see ohjeldamatu kiitus tähenda, et oleks nüüd elu lõpuni ogarvaimustunud). Raamatud jutustavad lugusid siis sellest, kuidas hunnik tõpraid tahavad olla paremad inimesed, kuid, läheb ikka nagu läheb – ent ikka on neil tõpralaadsetel lootus, et ehk millalgi õnnestub olla see parem inimene ja teha midagi head. Kuid ellujäämine koos mõningase heaoluga, see on heal juhul parim, mida saada selles verises intriigimaailmas.

“Jezal tundis, kuidas kulmud kerkivad. Ta muidugi armastas Ardeed, kuid Bayazi arutluskäik oli laastavalt korrektne. Nüüd pidi tema, Jezal, mõtlema palju enamale kui ainult omaenda vajadustele. Kui mõte temast kui kuningast oli jabur, siis mõte Ardeest kui kuningannast oli kolm korda jaburam. Muidugi ta armastab Ardeed. Mingil moel. Kuid... terve maailma printsesse, kelle hulgas valida? See oli lause, kust oli raske midagi ebameeldivat leida.” (lk 206)

Eelmiste osade argpüks Jezal topitakse võimusegaduste käigus troonile käpiknukuks, ja tõepoolest, kaasaks saab talle imeilus printsess, kuid... (õnneks on Glokta!). (No ja kui Glokta selliseid probleeme lahendab, siis...) Bethod alistatakse, kuid selgub, et hoopis Logen oli see, kes... Ja Bayaz, temal olid omad diilid Bethodiga... Hagijase kamp kuivab hoopis kokku, ja üheks süüdlaseks selles osutub... Oh, ja jälle see Bayaz ja Ferro ja Mamun... Bayaz põhjustab sellist hävingut, et... et... niimoodi vist ikka ei tohi? Ning muidugi see kõikvõimas pank (palju huvitavam oli lugeda Abercrombie neljandat ja viiendat romaani nii, et ei teadnud, kes seda panka ohjes hoiab). Raisk, kui palju head möllu ning unistuste ja lootuste purunemisi.

““Me peame riigi uuesti üles ehitama!” Esimene Maag virutas oma lihava rusikaga mütsu vastu lauda. “Veel paremana ja hiilgavamana! Kuninga tänava raidkujud on küll ümber kukkunud, kuid nii jääbki ruumi uutele!”
“Uus jõukuseajastu,” ütles Halleck, silmad hiilgamas.
“Uus võimuajastu,” ütles Hoff ja tõstis peekri.
“Kuldne ajastu?” Bayaz vaatas üle laua Glokta poole.
“Ühtsuse ja võrdsete võimaluste ajastu!” hüüdis kuningas.
Tema sõnad langesid pisut leigele kuulajaskonnale. Pilgud pöördusid piinlikkusega kuninga poole. Nagu oleks ta valjusti peeretanud, mitte rääkinud. “Ee... jah, Teie Majesteet,” lausus Hoff. “Võimaluste ajastu.” Kõigile, kellel on õnne istuda Kinnises Nõukogus.” (lk 615)

Järgmises, neljandas raamatus on siis kohtumine pisut teiste tegelastega ja hoopis teises kandis. Osalevad Judin, Vitari, Cosca, Eider ja muuhulgas on pisut jändamist Jezali õukonnaga. Viiendas raamatus taaskord konflikt Põhja ja Uniooni vahel; ning siin Must Dow ja Hagijas ja Gorst ja Bayaz ja Judin ja veel mõned, kes triloogias vilksatanud. Igati soovitatav lugemine, ülekülluses musta huumorit.

“Kui ta kindral Malzagurti pakkumise nii lustlikult tagasi lükkas, ei teadnud ta täpselt, mida oodata. Ta oli ähmaselt ette kujutanud, et keegi tuleb õige pea neile appi. Et toimub midagi kangelaslikku. Kuid nüüd oli see verine möll täie hoo sisse saanud ja ootamatust päästmisest polnud vähimatki märki. Võib-olla toimus seal suitsu sees midagi kangelaslikku: sõdurid tirisid vigastatud seltsimehi läbi nõgise pimeduse ohust eemale. Õed õmblesid küünlavalguses ja kriisete saatel haavu. Linlased sööstsid põlevatesse hoonetesse ja tõid sealt välja läkastavaid lapsi. Igapäevased kangelasteod, milles pole midagi hiilgavat. Sellised kangelasteod, mis lõpptulemust kuidagi ei mõjuta.” (lk 436)

“Ferro kulm läks veel rohkem kortsu. “Yulwei oli hea inimene. Ta aitas mind kõrbes. Ta päästis mu elu.”
“Ta on päästnud ka minu oma, rohkem kui ühe korra. Kuid head inimesed jõuavad hämaral rajal ainult teatud maani.” Bayazi hõõguv pilk libises allapoole ja peatus tumedast metallist kuubikul Ferro käe all. “Lõpuni peavad minema teised.”” (lk 464)

“Võim teeb kõik teod heaks. See on minu esimene seadus ja viimane. See on ainus seadus, mida ma tunnistan.” (lk 627)

ulmekirjanduse baas

lugemisarhiiv
reaktor