Järjekordne muinaslugu on edukalt rikutud, seekord saab vatti “Lumekuninganna” lummav lugu (vanasti oli sellest ikka päris vägev telelavastus, muidu küll lugu suurt ei mäletaks; praegu pidavat olema mingi kole “Frozen” multikas). Igal juhul, seda teksti lastele vast ette ei loeks - kui just pole soovi täiskasvanute maailma nihilistlikumat või õigemini köögipoolt tutvustada.
Lugu siis sellest, kuidas lapsepõlvesõbrad Kay ja Gerda on noorena abiellunud ning avastanud ajapikku, et ega neil tegelikult suuri tundeid või vajadust teineteise järele pole; mis tekitab koduses elus üsna pingelise olukorra (kaasa ei aita seegi, et kord kinkis Kay naisele rääkiva kassi, kes siis jutustas Gerdale mehe seiklustest teiste naistega). Ühel päeval peale järjekordset tüli lahkub Kay kodust, ning ei tule tagasi. Gerda kuuleb peagi, et poe juures läks mees saanile, kus istus uhke blondiin ja mida vedasid valged haned (no kus on rääkiv kass, seal võivad ka valged haned saani vedada).
Gerda jääb ootama mehe tagasitulekut, sest tahab mehele veel nii mõndagi öelda (tal on nimekiri valmis kirjutatud), aga nojah, Kay ei naase ka paari kuu pärast. Viimaks otsustab naine teda otsima minna (see oleks ka reisimise eest), ning ees ootavad teda olukorrad nagu ikka selles huvitavas muinasjutus tavaks on… ainult et vähe tumedamas võtmes (eks siia on sisse segatud elemente teistestki muinaslugudest), kõiksugu üksikud eided ja nõiutud põhjapõdrad.
Lõpuks leiab Gerda selle jäälossi ning sealt siniseks nõiutud Kay, kes soovib, et naine teda suudleks ja nii saaks mees nõidusest vabaks ja nad saaks siit külmast pärapõrgust minema ning elaksid õnnelikult elu lõpuni. Gerda… pole sellest mõttest just vaimustunud (mis õnn neil tegelikult ennegi oli?; pealegi on ta seikluste jooksul nimekirja kaotanud, mida tahtis mehele ette lugeda) ja kui ta näeb lumekuningannat, siis…
Ohjah, vahel need lahkuminekud ja partnerile tõe näkku rääkimine võivad ikka eriliselt vaevaliseks osutuda - eriti kui partner on mingi blondi bimbo (nagu Gerda arvab) poolt röövitud ning kõik märgid (nagu teekonnal kohatud inimesed talle rõhutavad) viitavad sellele, et mees pole just pühendunud nende abielule. Kui lugu algab vähe mittemidagiütlevalt, siis edenedes kerib see päris hästi üles ning Gerda juhtumised lähevad õige feministlikuks. Muidugi, need autori kommentaarid muinasjuttude üldistest vajakajäämistest (mis mõttes tegelased ei kurda jalahädasid peale kõiki neid rännakuid?) on ka päris elustavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar