Mingis mõttes võiks seda romaani nimetada jandiks inimliku nõmeduse ainetel, põhinedes Itaalia lähiajalool ja poliitikal. Või noh, teisiti öeldes põnevik Eco loome austajatele - kuigi sellisena on romaani raske võrrelda “Foucault pendliga”, mis on vähe… tuumakam kui käesolev teos.
Lugu siis sellest, kuidas keskealine kirjatsura palgatakse kirjutama lugu sellest, kuidas üks ajaleht pannakse kinni. Ainult et see ajaleht pole veel ilmavalgust näinud - nimelt plaanib ajalehe väljaandja teha sellist ajakirjandust, et tal sunnitaks toimetus sulgema… ja nii võetaks kõrgseltskonda vastu. Ühesõnaga, peategelane palgatakse selle fantoomlehel toimetusse, kus siis valmistutakse tegema tõelist uurivat ajakirjandust… ainult et takkajärgi (lehed dateeritakse varasema ajaga, peamine, et oleks mingi tõestusmaterjal ajalehe “käigusolemisest”). Ja nagu selgub, ei kõlba salapärasele omanikule nii mõnigi teema, millega see fantoomlehe toimetus tahaks süvitsi uurida - kuna nii võib kõrgseltskonnale varbale astuda jms.
Kuid üks toimetuse liige tegeleb lisaks oma uurimisteemaga, ning ta jagab tulemusi ja mõttekäike raamatu peategelasega. Nimelt huvitab seda ajakirjanikku, mis tegelikult Mussoliniga juhtus, kas ta tõepoolest hukati 1945. aastal või osutus laibaks keegi teine ning Mussolini toimetati viimaks Argentiinasse, et sobival hetkel… taas Itaalia (marionett)valitsejaks tuua. Asjasse on segatud ameeriklased ja Euroopa erinevad natsionalistid, kõik ikka seepärast, et Moskva ei võtaks Euroopat enda kontrolli alla. Jne jne. Asi lõppeb sellega… et nii mõnigi fantastilisena tunduv vandenõu kirjeldus paistab vägagi reaalselt olemas olevat.
Loed romaani läbi ja mõtled, et kas Ecol mõlkus muudki meeles kui ühe põneviku kirjutamine. Sest… kui Itaalia lähiajalugu ei köida, on keeruline siit midagi intrigeerivat välja lugeda (ja vaevalt, et põnevikelugejad selle romaani kallale satuvad). Nojah, muidugi on ka jant kui selline. Kui nii võtta, siis see olekski… itaalialik romaan; pealegi tagasivaade kadunud maailma ehk elu enne internetti.
2 kommentaari:
"Foucault' pendel" vaimult nõrgematele. Või lihtsalt laisematele.
Tjah, lugesin seda oma 10-15 aastat tagasi, ja suurt ei mäleta... aga tollal oli hea mulje.
Postita kommentaar