17 mai, 2017

Kaido Tiigisoon - Kus pingviinid ei laula (2017)

Tegemist ulmedebüüdiga, mis võiks võita eesti romaani Stalkeri. Hoiatusromaan tehisintelligentsi asjus, raamatu lõpetab peategelase arutelu, miks inimkultuur on rikkalikum ja toitvam kui tehisintellekti pakutav inimkonna majanduslik nivelleerimine. Muidugi, siit võiks edasi utoopiasse kalduda ja mõelda, milline ärgitav mõju on inimtegevusel oma elukohale ehk planeedile nimega Maa. Aga noh, selle romaani eesmärk on inimkonna päästmine tehisintellekti küüsist.

Tegemist on tulevikku (21. sajandi lõpp) paigutuva põnevikuga, kus üks võimulolijate heaks töötav supertehnik Roald on avastanud, kuidas maailm tegelikult toimib (Gygese viirus!), ning ta põgeneb oma superlaborist, et minna inimesi hoiatama - neid inimesi, keda pole tehisintellekti mahitusel “laiendatud” (meie teadatuntud infotehnoloogiahiiud hakkasid eksperimenteerima tehisintellektiga… kuni see viimaks ohjad üle võttis ja oma korra kehtestas). Sellele järgneb insener Roaldi armutu tagaajamine ning mees avastab, et tehisintellekti vastupanu osutajate hulk on kõvasti vähem kui ta lootis ning Roaldi jälitajad harvendavad halastamatult seda veelgi. Siiski leidub üks varjupaik… kus Roald kaotab südame kaunile naisele. Kuid ega see paopaik kaua püsi ning põgenemine jätkub ja jätkub, kuni Roald jõuab viimaks uute kaaslastega vabade inimeste viimase kantsini, kuid…

Tegevuses leidub nähtamatuid roboteid, mehhaanilisi koeri ja karusid, eksoskeletiga lendamist ja betoonist allveelaevaga arktilise mere kündmist, droone makro- ja mikrosuuruses, tehisreaalsust ja supervõimetega inimestega (transhumanism?), mechad ja isesõitvad autod. Aga see pole kõige olulisem - küsimus siiski selles, mida tehisintellekt võib kokku keerata, kui ta avastab end tobedate inimeste alluvusest.

Natuke keeruline on uskuda, et esikteose kirjutaja kohe sellise tüseda romaani valmistab, kus on põnevust, armastust ja teaduslikku fantastikat. Tegelasgalerii on päris lai, õnneks pole peategelased üheülbalised kangelased; autoril on eriline vunk läinud peategelaste heterotundeprobleemide kajastamisele (no vahel see tundub vähe YA olevat, aga jah, eks tehnikust noormehel on puudunud vastavad kogemused). Kindlasti on lugejaid, kes arvavad, et romaan võiks kompaktsem olla, kuid sellega pigem ma ei nõustuks, autoril ei paista olevat soovi kirjutada üheülbalist põnevikku või hoiatusromaani (kuigi eelnevalt olen siin sellises võtmes kirjutanud), sellest siis aegajalt tekivad unelevamad pausid. Tekstis tunduvad niisamuti olevat viiteid mitmetele ulmeteostele ja filmidele, ehk loodetavasti keegi nopib välja, millega täpselt tegemist on. Hea, et tekst on jagatud üsna lühikesteks peatükkideks (vahel jäi mõistatuseks, miks küll juttu kahe peatüki vahel poolitati); kukalt paneb kratsima raamatu pealkirja valik - küllap kihutasin lugemisel sellest kohast mööda, et aduda niisuguse pealkirja sümboolsust vms.

Kokkuvõtlikult - hämmastavalt tihe raamatudebüüt mulle tundmatult autorilt, kes pole mingitpidi seotud Fantaasia kirjastuse taimelavaga, kust viimasel ajal tundub enamik uusi ulmeautoreid võrsuvat. Eks mingisuiguseid paralleele võiks tõmmata Feldmanise debüüdiga, aga tegemist siiski eriilmeliste tulevikunägemustega.

“Kõik see elu eest põgenemine, kõik need teadmised tema peas, kogu see nälgimine ja värisemine ja janu ja külmetamine, kõik need surnud, need keerulised küsimused ja vastuseks on ainult 42? Mida kuradit hakkab ta peale saekaatris? Kui kaua võtab aega, kuni ta siit üles leitakse?” (lk 45)

Kommentaare ei ole: