Esimene Milleri lugu, kus puudub LGBT külg. Ja selline tekst, mis esimesel lugemisel ei tekitanud mingeid emotsioone, kuid ülelugemisel avanes päris heaks elamuseks, ning paneb mõtlema, kas anda kuus või seitse punkti kümnest.
Lugu siis tulevikust, kus arvatavalt kliimamuutuste tagajärjel on veetase niivõrd kõrgeks tõusnud, et enamus maismaast on veega kaetud (tekstis on viiteid, et kliimamuutusele on kaasa aidanud mitmekülgne inimtegevus). Järelejäänud inimesed elavad rannikutel jää peal ning elatuvad kalapüügist… mida ajavad randa mõõkvaalad (“orca”?). Need veeloomad on muutunud ellujäänutele jumalateks, uue usu preestrid tõlgendavad oma kogukondadele seda, mida jumalad tahavad ja keelavad. Keelatud on näiteks võrkude või püüniste tegemine - kui jumalad seda näevad, tungivad nad jää alt inimestele kallale, või uputavad kalapaate. Inimesed, kes rikuvad ellujäänute kogukonna stabiilsust, ohverdatakse jumalatele.
Loo peategelaseks on 16-aastane kätetu orvust neiu, kes soovib preestrinnaks saada. Ta on armunud oma surnud venna sõpra; noormehel on aga plaan jumalatele vastu hakata, selleks on tal kava muretseda tõestusmaterjali, et jumalad on kõigest veeloomad ja ei enamat, neid saaks inimestele allutada nagu seda vanasti tehti. Et plaan õnnestuks (inimeste mässule kihutamine!) on noormehel mõte see kätetu tüdruk anda orjaks mehele, kes on kokku krabanud kõiksugu vanaaja asju ning kel on mitmesuguseid “valgustkartvaid” materjale. Armunud tüdrukul on nüüd dilemma - kas olla noormehe embuses või hukata ta, et niisugune blasfeemiline info nende ühiskonda ei jõuaks.
Sünge postapokalüptiline maailm, kus ellujäänud inimesed sõltuvad nö looduse armuandidest - õigupoolest karistaks loodus neid justkui eellaste vigade eest. Milleri lahendus sellisele probleemile… on mõneti üllatav, neiu motiivid on ühtlasi mõistetavad kui ka hukkamõistu väärt. Aga eks esimese kivi visaku see, kes… Ehk võiks “Calved” olla omamoodi eellooks siinsele manduvale maailmale.
“The bunkers had been built back when men still thought they could outsmart the sea, find a safe place to carry on the sinful lives that had displeased the Gods so much They made the sea swallow up all that we had. Those men never finished their safe place. They vanished like sand under the waves, fighting and clawing for the last little bit of land. Only a handful learned that the only way to survive was to make peace with the sea. And with the Gods. And that meant a Priesthood to learn what behavior angered Them, and keep each settlement in line. Because Gods never gave warnings. If we displeased Them, we died.” (lk 139-140)
“The sweet kind child-Kelb was real, but so was the savage monster. Kelb was both. A gentle boy who loved me fiercely, and a wicked murderer who would sell me into slavery. An idealist who loved humanity and wanted us to be free of backwards superstition… who didn’t care who died in the puirsuit of his ideals.Kelb was both, and so was I. A devout believer and a wicked sinner.We were the same. We were animals who wished we were more than that.The gods were just animals.” (lk 147)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar