Kui sellest tekstist midagi aru sain, siis on see lugu tehisintelligentsiga põlvkonnalaevast, mis otsustab ohjad tugevamalt oma kätte võtta - mitte et ta reisijatel sellest mingitki aimu oleks. Selleks tuleb siis üha paljunevat inimestest abipersonali hulka vähendada, lastes neil õnnetuste läbi surra (põhiklientuur on igati kiibistatud ja nende järelkasv on reglementeeritud). Muidugi oleks laeva võimuses selliseid õnnetusi ära hoida, aga jah, milleks?
Loo probleem siis selles, et laev mehkeldab oma süsteemidega, tema üllatuseks / kurvastuseks leidub üks noor, laevas sündinud abitööline, kes proovib laeva tekitatud (mitte et noormees seda teaks) probleemi tarmukalt lahendada, astudes üle takistustest, mida laev talle ette veeretab. Mitte et laev seda nii väga tahaks (sest poiss on tubli ja korralik ja käitub laeva suhtes hästi), tähendab see poisile surmaotsust.
Tekst on siis selles laadis, mis mulle üldiselt suurt huvi ei paku, mingi tehisintellekt möllab oma reaaliates, siin siis mõrvarliku ema rollis. Eks muidugi Võõra mõistus on huvitav jne… aga tihti sellised teadusliku fantastika laadis loodud võõrolendid väsitavad, ja see lugu kipub seda mustrit kordama.
“It was true. Nothing was ever lost. And nothing was ever forgotten, no matter how painful. The city was like a heart that way. She had four chambers, too. She had arteries that led in and out. She kept things moving. She kept the oxygen flowing in and out, in and out, clean for dirty, dirty for clean, the filthy midnight whispers for the purest morning prayers.” (lk 130)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar