Raul Sulbi Veenuseteemalise kogumiku avalugu.
Lugu, kus Veenusel on džunglimaastik, intelligentne elu ning sellisel hulgal maalastele tundmatuid liike, et võtab juba sellele mõtlemisel imestama. Aga kui mina lugejana ootasin, et nüüd juhtub igasuguseid asju, sain rämedalt petta.
Jutt on kirjutatud hoopis võtmes "maalased ohtlikus keskkonnas" ja kõik, mida võõraste eluvormidega ette võtakse, on tapmine ning parimal juhul ka nimetamine-mõõtmine-kaalumine-pildistamine.
Selline tuim militaarulme, kus tegelased on eranditult meessoost ning midagi asjalikumat kui tapmine, ei tee. Loo lõpp natuke õigustas seda eelnevat nüri trampimist, ent üldiselt oli jutt nii kuradi igav, et isegi aastal 1950 võinuks ikka midagi asjalikumat kirjutada. Või tollal OLIGI valitsevaks arusaam, et kui midagi uut näed, tuleb see likvideerida ja oma maailm, oma lugu ning väärtused kõikjale ja kõigele peale suruda?
Kui nii, siis õõvastav pilguheit toonasesse valge mehe mõistusesse.
BAAS
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar