Loperi tekst on algul kena
ajalooline sissejuhatus Põhjasõja alguse aegsesse Eestimaa oludesse – kuidas
sõjale eelnenud näljahäda maad laastas, mil viisil vene ohu eest Tartut
kindlustati talupoegadest kogutud maaväelastega. Eriti tore on ajalooline
ülevaade Tartu linnast, kõik need tornid ja tänavad ja muud olud (kas ja
kuivõrd need ajalooliselt tõepäraselt on esitatud, ei oska kommenteerida).
Ühesõnaga, selle antoloogia seniste lugude kontekstis harjumatult tõepärane
värk (tõsi, näljahäda aastatel oli üks kummaline seik…).
Loo teine pool on justkui Kivirähki
„Rehepapi“ eelloo ja Maniakkide Tänavi laadis splätteri kokku sidumine
alternatiivajalooliseks mölluks Tartu vene vägede piiramisrõngas olemise asjus.
Matsirahvast maaväelased ei näe oma karvade päästmiseks muud võimalust kui
vanausu tarkuste poole pöördumist… ja tulemuseks on teadagi mis.
Loperi kahe fiktiivse reaalsuse
ühendamine on mulle õige mokkamööda, ühelt poolt selline kergelt suigatav
ajalooline proosa, ning siis korraga räme ja siiras splätter, mis kenasti
põrmustab igasuguse uinamuina. Selline vastuolu… no puhas jee; mida hing muud
tahta oskab? Ja ma just hiljuti kurtsin, et autor on niisuguse korraliku käekirjaga.
„Huvi ja õõvaga jälgis neid toimetusi pisut eemalt Mihkel, kes oli samuti väerüüpe hinge alla lajatanud ja valmistus nüüd seks sõgedaks tembuks, mis neil, maameestel, viimase vastupanuna veel varuks oli. Väekad sõnad Marta pehmetelt huultelt langesid kividena alla vallikraavi, kus justkui hiiglama vaglahunnik või vaenuköis liikvele läks. Sopased ja verised sõrmed paindusid rusikaiks, ligased käsivarred otsisid toetust, verised kolbad tõusid rapitud ihu varal üles ja kooljate armee pööras aukuvajunud, eluta silmad venelaste ridade poole.“ (lk 228)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar