Kui Mahkra ja Weinbergi tekstid
on kirjutatud nö tüüpilise alternatiivajaloo võtmes, siis Friedenthal ei hoia
end tagasi ja lajatab õige seestunud religoonimüütilise looga, mille seosed
Eestiga pole niivõrd olulised (kuigi nagu ulmekirjanduse baasist selgub, siis
selline kasuksepast reformatsiooniaegne tegelane põhjustaski mitmeid õige
koledaid tegusid Eestimaal) – autor katsub järele, mis õige on see taevas ja
põrgu selles keskajast inspireeritud maailmas (kui see nüüd kuidagi loodud
maailma olemust tabab).
Nii on siin maailm, kus kirikul
on põrguga leping. Et hinged taevasse pääseks, peavad nad eelnevalt
purgatooriumis jääma deemonite rüvetada. Aga mitte ainult – et see taevavõimalus
oleks, tuleb kirikult indulgentse osta. Eks siis selle vastukaaluks on tekkinud
vend Martini juhitav reformatsioon, mis võtab õige… reformatsioonlibaliku vormi
(no lugege ise! Igal juhul on loomakasukad õige mitmeotstarbelised).
Püha jumal, eksole, Friedenthal
praeb mõnuga lugejat deemonite põrgutules, sellist jumalavallatust… loeks müstitsismi
põdejad õige hea meelega, ja see kõik toimub meie koduses muistses Tallinnas,
minesta või ära. Jutt pole eelkõige alternatiivsest Eestist, vaid kogu maailm
on õige alternatiivne.
„Oli näha, et midagi peab muutuma, nii enam asjad kesta ei saa. Ta oli hiljuti oma isa ja ema matnud, mõlemad olid väikese vahega surnud ja vastavalt kokkuleppele sattusid nad kõigepealt purgatooriumi esimesse ringi. Neid piinatakse ja vägistatakse seal väävlijärvedes ja keevas õlis senikaua, kuni määratud aeg läbi saab. Nad olid mõlemad head ja vaiksed inimesed olnud, nad ei olnud seda ära teeninud. Andreas oli oma preestriseisusele rõhudes munkasid palunud, anunud, et nad hoolitseksid tema vanemate eest, aga saanud vastuseks vaid õlakehituse. Et praegu sureb palju inimesi, nad ei jõua kõigi eest võidelda, mittekallaletungileping deemonitega tähendab, et surnud hinged peavad mõnda aega purgatooriumis olema. Ta teadis seda, ta oli seda õppinud, ja täpselt sedasama rääkinud ka inimestele ise. Ta mäletas selgelt, kuidas kanoonilise õiguse loengutes seletati deemonitega tehtud lepingute peensusi, kuidas auväärne doktor oli neile rääkinud, et vahel tuleb valida kahest halvast vähem halb, et diplomaatia on kompromisside teadus. Aga isegi siis ei olnud ta täiesti kindel, tal oli kogu aeg selline tunne, et see ei ole täiesti auväärne, puhas ja selge. Hiljem tööle asudes sai ta alles aru, miks. Kui kurvad ja murelikud inimesed tulid tema juurde, palusid oma surnute pärast, siis need sõnad, mida ta rääkis, ei veennud neid, ei veennud teda ennastki. Ta teadis, et ta lihtsalt lohutab neid, räägib neile sõnu, uinutab nende õiglustunnet – tegelikult aga ei tohiks asjad niimoodi olla.“ (lk 160-161)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar