07 detsember, 2017

Kalju Maapoeg - Koer (Vereta jaht, 2001)

Tummine etnoõudus, mis pole just splätter, ent samas lugejaid ka ei hellita. Ehk see pianiino ja sellega seonduv viitab mõisaajastu baltisaksa perverssustele (no kust ikka selliseid muusikariistu saadi kui 20. sajandi algul mõisu rüüstates)? Kes teab, milliseid jubedaid mälestusmärke võisid need Eesti- ja Liivimaa nurjatud okupandid endist maha jätta: “pärast meid tulgu või veeuputus”!

Lugu ise on kenasti meiesuguse matsirahva varjundiga - üks maal elutsev noormees kutsub teise noormehe enda juurde sauna (no nad on ikka tuttavad ka). Kuna tal vanemad on ära ja üksi on kuidagi hirmus olla; oleks selline lugu tänapäeval kirjutatud, võinuks siit mis iganes homoesteetikat välja lugeda, aga ei, 15-20 aastat tagasi mõned noored pidasidki niisugust käitumist igati mehelikuks. Kui minategelane kohale jõuab, võtab juba bussist välja astudes vastu pahaendeline atmosfäär - nii torkavad talle silma mitmed argireaalsuse vildakused, muuhulgas küllakutsuja on selline… imelik. Ning pererahva koer, kes on liiklusõnnetuse tõttu toas hinge heitmas, ma parem ei räägigi. Aga mis seal ikka, noormehed lähevad ikka mitmeks tunniks sauna ja manustavad alkohoolseid jooke. Mis pole kõige targem otsus.

Sellise hõnguga lugu mõjub arvatavalt mõneti teistsuguselt kui omaaegsele lugejale võis see tunduda; pigem võib nüüd siit välja lugeda mitmeid mentaliteediloolisi nägemusi - vast liialt julm oleks seda teksti campi võtmes tarbida: pigem on see kui parafraas Jüri Ehlvesti horrorist.

Kommentaare ei ole: