Kui üldiselt on Pärnpuu luule
selline nagu see on (huvitav on mõelda, kui noorelt või vanalt võis autor selle
kirjutamise ajal olla?), siis luuletus hapukapsajäänustest on minu jaoks
kahtlemata säravaim hetk ning paneb kujutluse kiiruga tööle. Mõelda vaid,
häbelik hapukapsas, mis varjab end tünnis – selliseid kujutluspilte tänapäeval
enam ei kohta (meenub endalegi, kuidas tatikana pidi hapukapsategemises
osalema).
Vana hapukapsatünn seisab
laoplatsil
maltsa ja kivide keskel
Viletsad roostes, kaan kadunud
ja üldse üpris üksildane
Piilun sisse. Näen:
põhja peal, kihike kapsaid
pesitseb
Imelik
Ei idane
Ei mädane
Kapsas aga nurka tõmbub
Häbeneb.
(lk 18)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar