New Yorgi valentinipäeva lugu, kus kaks kolmekümnendate tuntuimat pilvelõhkujat saavad paariks. Sest Chrysler Building otsustas viimaks ohjad enda kätte võtta - kaua see Empire State Building vahib oma kirvenäoga temast mööda, ei mingit reageeringut Chrysleri võluvatele volüümidele? Kui mees on möku, peab naine juhtohjad kätte võtma (lugu toimub ikkagi 1930. aastatel), ja Chrysler Building lähebki koos pilvelõhkujatäie inimestega oma õnne järele katsuma.
Lugu on jutustatud läbi Chrysleris töötava eliitrestorani kelneri silmade - isegi kui midagi niisugust erakordset juhtub (et siis pilvelõhkuja tammub kohalt minema!), peavad kelnerid ikka rahu säilitama ja kliente edasi teenindama (no kliente jääb õnneks üha vähemaks, lõpuks jäävad vaid hoones töötajad hoidma pöialt oma armsa maja randevuule). Ja newyorklased ise, mõned ei pane tähelegi, et korraga blokeerib nende teed pilvelõhkuja, kohalik sõimab ikka seda liiklust jms.
Ühesõnaga, ood New Yorgile, linn mis kunagi ei maga ja ka kõige ilmvõimatum osutub võimalikuks jne. Otseselt ei saagi öelda, et teksti peaks ilmtingimata SFF vaatenurgast hindama, pigem on see linna mütoloogiat käsitlev pala. Igal juhul, tekst ilmus algselt 2014. aasta valentinipäeval Tori lehel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar